Poiss pani puusse

Iga aasta on nii, et suuure hurraaga saab kuusk tuppa toodud ja ehitud. Mõnus kuuse lõhn on toas ja mu arust loob kuusk ikka lõpliku jõulutunde. Aga niipea, kui aasta läbi, siis mu arust võiks ka kohe kuuse välja visata, sest lõpuks ma unustan seda kasta ja neid neetud okkaid on kõik kohad täis. Tavaliselt oleme kannatanud kolmekuningapäevani ja siis kuusele "lõpu peale teinud". Aga see aasta.....

Kaspari jaoks on see esimene kuusepuu ja nii kui see üles sai pandud, on teda ka see "veider asi" meie elutoa nurgas kogu aeg huvitanud. Käib ta seda ettevaatlikult katsumas ja veendumas, et need okkad on ja jäävad teravaks. Maast kõik lahtised okkad ta sööks hea meelega ära, kui emme keelamas ei käiks.

4. jaan. esmaspäeva pärastlõuna. 2 päeva veel ja saab selle okkalise välja visata, mõtlesin mina..... Meie olime Gretega köögis ja elutoas käis üks korralik mats ja kohe kisa ka lahti. Kiiruga lendasin tuppa, Kaspar oli küliti kuuse sisse kukkunud, nuttis nii mis kole. Esimene hetk oli see päris koomiline, aga kui ise teda sinna torkiva kuuse sisse päästma läksin, siis oli vaatepilt päris kole. Kutil oli suu okkaid täis, mõned okkad olid ka näkku tunginud ja isegi pisut verd tuli. :( Pärast magamist ilmus ka parema silma alla pisike punane sinikas ja nägu oli mõnest kohast täpiline. Kohe helistasin ka Ainarile, et kui töölt koju tuleb, visaku see neetud kuusk välja.

See oli lugu sellest, kuidas me see aasta kiirelt kuusest lahti saime.... :D