Rattasõit

Laupäeval tegime kogu perega tiiru Keila linna peal. Ajasime natuke vajalikke asju ja käisime mänguväljakul. Kaspar oli kärus ja Grete Mai rattaga. Polnud ammu enam rattaga nii pikka sõitu ette võtnud ja Grete sõidus on ikka märgatav areng toimunud.

Pidurdamist õpetasime talle juba suvel Hiiumaal. Ja nüüd ta kasutas seda väga hästi, ilma mõtlemata ja seal kus vaja.

Kuna Gretel on juba mõnda aega selge, kus parem ja kus vasak pool, siis tegin natuke kontrolli. Kui ta meie ees sõitis, siis hüüdsin talle, et nüüd peame näiteks paremale keerama, siis ta ka ilusti kohe keeras. Nii mugav :)

Vaba hooga oskab rahulikult sõita, varem ta polnud seda kasutanud.

Ja siis veel demonstreeris osavalt, kuidas ta ühe käega sõidab, kuigi ega seda palju ei julge lasta teha. Tähelepanu läheb käest ja õnnetused on kerged juhtuma.

Ja sõidu ajal tõuseb ka pedaalide peale sirgetele jalgadele, tõstab pepu tooli pealt üles. Ise teeme ju neid asju automaatselt ja ei mõtle, et need nüüd mingid erilised oskused on, aga nii väikse lapse juures on sellised asjad vahvad edasiminekud.

Üksi õues

Reede oli see vist. Me olime lasteaiast tulnud, õues natuke jalutanud ja toimetasime toas. Grete ronis akna peale ja nägi õues oma rühmakaaslasi Getter-Laurat ja Rogerit. Ja teatas ka kohe, et tahab ka nendega õue mängima minna. Mul polnud küll isu õue minna enam, õhtu oli jahe ka. Grete ikka ajas oma tahtmist. Ja nii siis saigi otsustatud, et paneme ta riidesse ja saadame üksi õue.

Meil maja taga hea suur rohelne õu, kus autosid ei liigu ja ohtusid vähe ja aknast paistavad nad ilusti kätte. Küll oli Gretel vahva. Algul olid need sõbrad kuhugi kadunud, aga peatselt leidist ta nad üles ja siis nad kolmekesi jooksid käest kinni ja sõitsid üksteise ratastega. Ilmselgelt lapsed nautisid omapead olemist. Esimest korda ilma emme-issita. Algul piilusin üsna tihedalt akna peal, lõpuks aga mitte.

Kui kella kaheksa ajal talle järgi läksin, siis loomulikult Grete ei tahtnud koju tulla :) Rääkis mulle, kuidas nad olid koera kakat käinud uurimas :D

Grete killud

Istume autos, teel suvilasse. Keegi ei räägi, ainult raadio mängib, äkki Grete teatab tähtsalt:
Aga mulle meelib Ronan. Ronan on minu sõber!
Selliseid konkreetseid avaldusi on ta varemgi teinud :) Need on nii armsad ja tähtsad :)


Sõidame edasi, üle tee jookseb kass.
Grete: Kas see oli kass?
Issi: Jah!
Grete: Miks see koer ei olnud?


Sünnipäeval. Karbi sees on hõbepaberis šokolaadi medalid. Grete võtab ühe ja pakub lahkelt tema kõrval olnud tädile. Me üllatusime, mõtlesime, et vaata, kui armas ja viisakas. Kõik on vaikselt, Grete ootab ja vaatab....ootab veel natuke ja ütleb: Tee palun paber lahti! :D

Ema, vaata, mis suvilast koju tõin :)

Liiga vara

Kaks hommikut on lapsed tõusnud juba 7:15, mis on meie peres ilmselgelt liiiiiiga vara. Alles nädal tagasi põõnati veel rahulikult poole üheksani vähemalt, kui mitte kauem. Isegi mina, kes varem oli alati vara ärkaja ja mulle see sobis, ei suuda seitset kellal seal ees vaadata.

Aga kohe mõtlesin ka positiivse külje peale....lapsed on head kohanejad ja kuna Grete võiks pisut peale kaheksat lasteaias olla ja seega kui ta ise ärkab on see palju, palju parem, kui teda unise peaga äratama hakata. Ja kuna ma tööl hakkan käima, siis mulle samuti on varasem reziim teretulnud. Ausalt, ma isegi ei kujuta neid hommikuid enam ettegi, et ma pean kell 8 hommikul soengu korda tegema, et ma natukenegi tõsiseltvõetavam tunduks ja näo pähe joonistama.

Grete Mai lasteaias

Täna juba kolmas päev. Esmaspäeval, esimesel päeval läks suure rõõmuga, olin temaga seal natuke koos, tegin pilte ja vaatasin, mis toimub. Tegime kalli-musi ja läksin. Grete oli ise õhinas ja rõõmus, tahtis magamagi jääda. Õhtul järgi minnes kõik korras.

Teine päev. Kodus mainis juba, et väga vaimustses pole. Magama ka ei taha jääda. Rühmas olles ikka ütles, et ole veel minuga koos. Hakkasin ära minema, siis pidigi mind kallistama jääma, aina tugevamini hoidis kinni ja nutt läks ka aina valjemaks. Lõpuks otsustasin kiire lõpu teha, kuigi endalgi nutt kurgus. Kuuslin ukse vahelt veel, kuidas ta täitsa röökis seal. Leppisime kokku, e tlähen enne und järgi. Järgi minnes oli ta rõõmus...sed aoligi arvata.

Kolmas päev. Eile sai räägitud, et proovib homme hoopis issiga minna. Hommikul ärkas ise vara ja tuju oli hea. Mõmmi kaasa ja teele. Kasvataja oli uksele vastu tulnud, mängima kutsunud ja rohkem probleemi polnudki. Jääb lõunaunele. Mainin ka ära, et esimesel päeval ja täna oli üks kasvataja, keda ta oli ka varem näinud ja see tegi tuju paremaks. Teisel päeval oli teine kasvataja ja ma arvan, et ka see mängis pisut rolli, et tuju teine oli.

Grete Mai räägib:
Suvilas. Grete mängib liivakastis ja hüüab mulle:
Emme, tule mulla toitu sööma!
Ma tänasin viisakalt ja ütlesin ära, nati vara veel :)


Kodus. Õhtu. Grete tahab legodega mängida.
Grete: Emme, sa võid ka ehitada, kui sa tahad!
Mina: Aga kui ma ei taha?
Grete: Siis ära ehita! Kas sa tahad ehitada?
Mina: Ei taha!
Grete: Natuke ikka tahad!
:D

Asjad peitu

Sellist asja pole mina varem näinud ega kuulnud ja nüüd panengi endale kirja :D Nimelt, ma ei tea, kas lapsed on nagu loomad, et tunnetavad kui raksemaks läheb, aga Kaspar on nagu koer ja peidab asju, või õigemini kaevab need maa sisse. Viimased päevad on kodus võimatu ringi käia, eriti vaipade peal, sest nende alla on kõik võimalikud mänguasjad pandud. Kaspar tõstab vaiba ääre üles ja paneb igasuguseid asju vaiba alla ja eile leidis veel ühe koha-diivani vahele, pääris palju puidust klotse oli ta sinna toppinud :) Õhtul kui lapsed magasid ja me koristama hakkasime, siis tundus see kangesti naljakas, vaatasime kõik vaiba alused ja diivanid läbi, päris palju kraami leidsime.

Õrritan :)

Grete Mai läks täna lasteaeda ja tundub, et sellega seoses võib ka suvevaheaja lõpetada. Aga eks paistab, palju ma sissekandeid teha viistin, sest ka mina hakkan vaikselt tööl käima.