Ammu olen juba kaks Kaspari väljendit tahtnud kirja panna....
Nimelt üks seik siis kodu kõrvalt poest. Meist möödub lettide vahel vanem naine, suht suurt kasvu, kleit seljas, kergete vuntside ja lühikeste juustega. Kaspar: " Emme, näe, meesnaine!" Okei, mul oli küll kergelt piinlik, kuigi Kaspar ei öelnud seda kõva häälega, aga muigama ajas küll. Lapse suu ei valeta!
Teine kord. Tänaval. Vastu tuleb noorem meesterahvas, päris pika patsiga, tunked seljas. Nüüd võite ise arvata siis, mis Kaspar tolle kohta ütles: "Tüdrukmees!"
15.9.12
Mihkel 1!
Meie väike sugulane Mihkel sai 13. septembril juba 1 aastaseks. Täna, 15 sept. käisime seda tähistamas.
14.9.12
25.08 PULM
Vahepeal on kirjutamata jäänud, et lapsed käisid augusti lõpus oma esimeses pulmas (okei, Kaspar juba teises, aga 4 kuusena ja tal pole sellest õrna aimugi :) )
Abiellusid laste tädi Aileriin ja Lauri. Palju, palju õnne Teile ja pikki õnnelikke aastaid!
Üle pika, pika aja saime kogu perega ilusti riidesse ja ühele pildile :)
Minu ülesandeks oli tol päeval pruudile hommikul soeng teha ja peale registreerimist üks ilus fotosessioon neile kinkida.
8.9.12
3,5 aastase sõnavara...
Miks see silmatatt ikka tuleb? ..... Kasparil jooksid pisarad....
Ahjaa, üks asi tuli veel meelde...Kaspar tuleb vahest, kui käed või jalad külmad on, et tee soojaks. Ma siis panen ta käed näiteks omale kanela alla või mujale keha vastu sooja. Tema aga ütleb: "Ei, tee toruga...." :D:D:D Mina siis küsin, et mis see olema peaks....Kaspar mõtles mu kätt, küünarvart.... :D
Ahjaa, üks asi tuli veel meelde...Kaspar tuleb vahest, kui käed või jalad külmad on, et tee soojaks. Ma siis panen ta käed näiteks omale kanela alla või mujale keha vastu sooja. Tema aga ütleb: "Ei, tee toruga...." :D:D:D Mina siis küsin, et mis see olema peaks....Kaspar mõtles mu kätt, küünarvart.... :D
7.9.12
Edusammud ujumises
(14.09.2012)
Kuna sooja suve pole sel aastal olnudki, siis ega lapsed palju mere või järvevees sulistamas pole saanud käia. Seega avasime 29. augustil bassinihooaja Laulasmaa spas ja lapsed suutsid jälle üllatada.
Grete Mai oli siiani ikka meie abiga sulistanud, lisaks veel igasugu turvaelemendid küljes. Lahti ta naljalt meist ei lasknud. Siis seekord võttis ujumine sootuks uue pöörde. Küll abivahenditega, aga nii sügavas vees, et jalad põhja ei ulatunud, liikus Grete Mai täitsa ise edasi ja ilma igasuguse hirmu ja kinnihoidmiseta. Näha oli, et laps kohe nautis, et osaliselt on piirid kadunud. Varem oli jalgade töö tal ka nii konarlik, et neist suurt abi ei olnud. Nüüd aga jalad põhitöö ära tegidki.
Ja Kaspar...ta veel ju väike ka alles, aga temagi sai ilma abita edasi liikuda. Hulljulge nagu ta on, kargab vette igas kohas, teadmata, kui sügav vesi tegelikult on. Seekord lasi ta endale need täispuhutavad asjad ümber käe panna ja kuna ta suhteliselt kerge on, siis sellest piisas tema veepeal hoidmiseks. jalgade ja kätega liigutades sai temagi väga edukalt edasi. Tore oli näha, et mõlemad on saanud üle hirmust, et kui emme-issi kinni ei hoia, siis valjub kohe vee alla.
Minul, kui suurel ujumise fännil, on seda kõike ainult rõõm näha.
Nüüd olemegi juba kolmel järjestikusel nädalal korra basseinis käinud, et asi veelgi kinnistuks. Lastele basseinis nii väga meeldib. Viimased korrad oleme kodu juures tevisekeskuses käinud, kus on ka allalaskmiseks toru. Nüüd lasevad lapsed sealt täitsa ise alla. Ma olen ikka küll kergelt hirmul, kui midagi juhtub, aga siiani on kõik hästi läinud.
Suurde basseini läheb Grete Mai ka juba väga julgelt. Viimane kord oli Grete Mail lasteaia kaaslane ka kaasas ja lõbu oli laialt. Mõlemal olid ujumisprillid ja nendega siis sukelduti ja kaasa võtsime ka ujumisrõngad, millega suures sügavas basseinis päris mitu otsa ilma kinni hoidmata ujuti.Isegi kaspar ujus ühe otsa täitsa ise, Ainar ainult ujus julgestuseks kõrval. Ainult käte ja jalgade abiga. Lapsed olid ise ka uhked enda üle. Õpiti veel lisaks nende rada piiravate nööride alt läbi tulema, õhk sisse ja korra sukeldusid ning kohe supsti pea teiseltpoolt nööri välja.
Kuu aega lasteaias
(14.09)Nonii, lapsed alustasid oma selle hooaja lasteaiateed 7ndal augustil. Alguses oli nädalake lasteaed veel suvereziimil ja rühmad kokku pandud. Juhuse läbi sattusid meie mõlemad lapsed ühte rühma. Siis mindi lasteaeda koos ja täitsa hea meelega. Mõned kasvatajad olid vanad tuttavad, mõned uued.
Teisel nädalal olid lapsed onu Reinuga kodus, sest Grete Mail oli väike nohu.
Siis aga mindi juba oma õigetesse rühmadesse. Grete Mai oma tuttavasse Pipi rühma, kus ainult üks kasvataja oli vahetunud. Grete Mai käib lasteaias suure rõõmuga ja probleemi pole, eriti kui veel mõni päev lähed ennem lõunat järgi või tavaliselt esmaspäeva puhkepäevaks annan.
Kasparil aga ei läinud seekord algus kõige kergemalt. Temal oli rühmaruum ja kogu õpetajate naiskond uus. Suur pluss oli, et Kaspar sai värskelt remonditud rühma, aga lapsel on vist sellest suht ükskõik. Tema oleks pigem eelistanud vanu tuttavaid õpetajaid. Mõned esimesed päevad mindi rahulikult ja nüüd kaks nädalat tagasi reedel hakkas meil jama pihta. Kaspar ütles, et tema ei taha lasteaeda minna ja kõik. Rühma ukse pealt õpetajat nähes tõmbas täiesti endasse ja puges mu kaissu. Suure vaevaga saime riidesse ja lõpuks andsin nutva lapse lihtsalt õpetajale üle, sest mina pidin tööl olema ja lapsed lasteaias. Ise läksin ka pisaraid valades kodu poole.
Nii see jätkus ka järgneva nädala, ainult hullemaks tegi asja see, et nüüd ei jõudnud me isegi lasteaeda, kui juba laps krampi lõi. Ei taha lasteaeda, ei taha lasteaeda oli pidev jutt. Isegi ühel öösel läbi une. Mina olin juba selleks ajaks tugevam ja enam see nii hinge ei läinud. Mitu päeva andsin karjuva lapse õpetaja sülle, sest muidu oleks ta mulle järgi tulnud. Ta isegi polnud nõus riideid vahetama. Ta pani mind proovile ja mitte vähe, et äkki ma murdun.
Kõik muutus aga sellest nädalast. Teisipäeval oli veel nutuga minek, aga kolmapäeval mainiti küll kodus, et ei taha minna, aga lasteaeda jõudes oli keegi lapse ära vahetanud. Mitte mingit protesti polnud, riided vahetati ilusti ära, kalli ja lehvitasime aknast. No täiesti klõps! ja kõik muutus. Nii on nüüd kolm viimast päeva olnud. Kodus küll öeldakse, et ei taha minna, aga vastu enam ei punnita ja rühma minnakse rõõmsalt.
Kasparil on endiselt ta kaisutekk kaasas ja sellega ta magab ning magades pissimine pole ka kahjuks paremaks läinud. Mähkud on alati jalas, et oleks rahulikum magada. Selle lasteaias käimise protestiga oli ka see muutus märgata, et viimased päevad ta pole lasteaias voodisse pissinud. Ta seal keeldub mähkusid panemast ja varem oli voodi märg :( Loodame, et nüüd rahulikumaks muutudes läheb ka see probleem väiksemaks.
Kasparil tuli ka eelmine reede kodus olles päris vesine nohu, mis pühapäevahommikuks oli kadunud. Terve suvi läbi olid lapsed terved. Eks nüüd esimesed kuud näitavad palju sellest adenoidi opist kasu oli. Varem kestis nohu ikka Kasparil nädalaid.
Teisel nädalal olid lapsed onu Reinuga kodus, sest Grete Mail oli väike nohu.
Siis aga mindi juba oma õigetesse rühmadesse. Grete Mai oma tuttavasse Pipi rühma, kus ainult üks kasvataja oli vahetunud. Grete Mai käib lasteaias suure rõõmuga ja probleemi pole, eriti kui veel mõni päev lähed ennem lõunat järgi või tavaliselt esmaspäeva puhkepäevaks annan.
Kasparil aga ei läinud seekord algus kõige kergemalt. Temal oli rühmaruum ja kogu õpetajate naiskond uus. Suur pluss oli, et Kaspar sai värskelt remonditud rühma, aga lapsel on vist sellest suht ükskõik. Tema oleks pigem eelistanud vanu tuttavaid õpetajaid. Mõned esimesed päevad mindi rahulikult ja nüüd kaks nädalat tagasi reedel hakkas meil jama pihta. Kaspar ütles, et tema ei taha lasteaeda minna ja kõik. Rühma ukse pealt õpetajat nähes tõmbas täiesti endasse ja puges mu kaissu. Suure vaevaga saime riidesse ja lõpuks andsin nutva lapse lihtsalt õpetajale üle, sest mina pidin tööl olema ja lapsed lasteaias. Ise läksin ka pisaraid valades kodu poole.
Nii see jätkus ka järgneva nädala, ainult hullemaks tegi asja see, et nüüd ei jõudnud me isegi lasteaeda, kui juba laps krampi lõi. Ei taha lasteaeda, ei taha lasteaeda oli pidev jutt. Isegi ühel öösel läbi une. Mina olin juba selleks ajaks tugevam ja enam see nii hinge ei läinud. Mitu päeva andsin karjuva lapse õpetaja sülle, sest muidu oleks ta mulle järgi tulnud. Ta isegi polnud nõus riideid vahetama. Ta pani mind proovile ja mitte vähe, et äkki ma murdun.
Kõik muutus aga sellest nädalast. Teisipäeval oli veel nutuga minek, aga kolmapäeval mainiti küll kodus, et ei taha minna, aga lasteaeda jõudes oli keegi lapse ära vahetanud. Mitte mingit protesti polnud, riided vahetati ilusti ära, kalli ja lehvitasime aknast. No täiesti klõps! ja kõik muutus. Nii on nüüd kolm viimast päeva olnud. Kodus küll öeldakse, et ei taha minna, aga vastu enam ei punnita ja rühma minnakse rõõmsalt.
Kasparil on endiselt ta kaisutekk kaasas ja sellega ta magab ning magades pissimine pole ka kahjuks paremaks läinud. Mähkud on alati jalas, et oleks rahulikum magada. Selle lasteaias käimise protestiga oli ka see muutus märgata, et viimased päevad ta pole lasteaias voodisse pissinud. Ta seal keeldub mähkusid panemast ja varem oli voodi märg :( Loodame, et nüüd rahulikumaks muutudes läheb ka see probleem väiksemaks.
Kasparil tuli ka eelmine reede kodus olles päris vesine nohu, mis pühapäevahommikuks oli kadunud. Terve suvi läbi olid lapsed terved. Eks nüüd esimesed kuud näitavad palju sellest adenoidi opist kasu oli. Varem kestis nohu ikka Kasparil nädalaid.
Subscribe to:
Posts (Atom)