Kuna aga eile nii mõnus ilm oli, siis mõtlesin täna proovi teha. 12 ajal sättisimegi õue. Lund on siiani maja taga nii palju, et sealt me õue ei pääse. Ma siis kangutasin, Kaspar kaenlas, vankri ühest trepist üles ja teisest alla, et kuidagi maja eest edasi pääseda. Kõnniteed on küll lahti lükatud, aga suht kitsad ja ümarad. Täna tundus isegi kohati sula ja lumelörts mässis end rataste külge ja vot siis oli raske lükata. Selveri juurest on veel üles mäge ka Keila keskuse poole ja ma siis pool horisontaalis pressisin sealt üles, endal higimull otsa ees. Keegi oleks võinud ju öelda, et õues nii soe on. Ma olin ikka korrlaikult talve varustusse mässitud. Õnneks Kaspar magas rahulikult ja teda ei häirinud miski.
Meil oli vaja tädi Ailega kokku saada ja sinna poole me suundusimegi. Kokku saades saime nati jalutada, Liisa oli juba varem ärkvel ja meie jutu peale ärkas ka Kaspar. Pool tundi ta magaski. Otsustasime mõlemad tagasi kodu poole suunduda. Ma pidin veel Selverist läbi minema. Apteegist ka. Vat siis oli juba ilm külmemaks läinud, tuul oli ka. Siis oli mul muidugi hea meel, et olin paksemalt riidesse pannud. Nägu ainult külmetas. No ütleme nii, et mõtetu rammimine oli, sest Kaspar magas ka ainult 30 min. Tahan kevadet, tahan asfalti ja tahan sooja. Aitähh!
Ainuke hea asi oli, et sain Kasparile tema elu esimese hambaharja. Nüüd hakkame suurele õele eeskujuks olema ja iga õhtu ja hommik kikusid pesema.
Mul siiani meeles, kuidas Sa Gretega kevadel jalutasid peale võimlemist kesklinnast Viimsisse. Oli see vast jalutuskäik! :)
ReplyDeleteVat siin ma selliseid jalutuskäike teha ei saa, linn nii väike ja ma ringiratast, edasi-tagasi ei taha ka käia. Pirital ja mere ääres oli ikka hoopis teine tera ;)
ReplyDelete