Tsau!

Kaspar lehvitab. Ta nagu u paar nädalat juba seda teinud, aga suht juhuslikult. Nüüd aga, kui ütled tsau, siis tõstab käe üles ja liigutab pisut labakätt, kuidagi huvitavalt käib see tal ja hirmus armsasti. Eriti meeldib talle issiga vastamisi lehvitada.

Muidu on tal aga olemine endiselt pisut viril. Vahepeal tundus, et ta on hirmus memmekas. No ma ei saa ta kõrvalt eemale minnagi, kui juba kisa lahti ja hakkab mulle järgi käputama. Nüüd aga tundub, et tema hamabatulekud on kõik päris keerulised ja kogu see vingumine ja süles istumine hoopis sellest. Pisut paistavad ülemised igemed paistes olevat, vist hakkavad sealt järgmised kikud tulema ja see teeb ta olemise kehvaks. Ma usun, et need hamabad võivad talle haiget teha, aga kui ma ikka öö otsa magada ei saa, siis päeva peale ajab see väsimus mul ka närvi mustaks.

Kuna ta paar ööd juba on jube rahutu, siis mõtlesin, et äkki hakkaks sellel rinnaga toitmisel otsi kokku tõmbama. Märgid näitavad, et ega ta enam palju sealt ei söö, asi on pigem harjumuses. Kui aga täna olin talle kahte erinevat RPAd proovinud ja ta kumbagist midagi ei arvanud ja ainult kisas, siis mõtlesin ka seda edasi lükata. Sest kui tal ikkagi praegu hambad liiga teevad, siis ei taha ta ka rinnast võõrutamisest midagi kuulda.

Ahjaaa, ja selle kolmapäevapalaviku lööve kestab tal ka kuidagi jube kaua seekord. Kõht ja selg on pisikesi täppe täis ja ilmelik, et seekord on ka otsaesine täpiline. Varematel kordadel on hästi kergelt lööve olnud ja kiiresti kadunud. Teisipäeval läheme arsti juurde niikuinii, kui selleks ajaks kadunud pole, siis ehk saab sealt abi.

Keerulised ajad sellel pisikesel poisil hetkel.