Suured muutused

Alustuseks ütlen, et meie koduarvuti on katki ja paranduses, nii et teen võimalikult vähe klikke netis. Tänu sellele on ka mul palju vaba aega :) Kapid koristatud, karbitäied väikseid riideid jälle keldrisse Kirbuturgu ootama viidud. Tänu ilusatele ilmadele käime vabal päeval Kaspariga alati õues.

Gretel sai juba kuues nädal lasteaias tublisti käidud. Eile just tuli kasvatajalt tänukiri lastele ja vanematele naljaluuletuse õppimise eest ja mainis, et lastele väga meeldib oma luuletust teistele esitada.

Ja vähemtähtis pole ka teisipäevane sündmus, et sain oma juhiload kätte ja olen nüüd täieõiguslik autojuht :)

Ja no suur muutus tuleb ka lapsehoidmis koha pealt. Kuna mamma-papa lähevad oma suvekoju, siis Kasparile tuleb paaril korral nädalas muu koht leida. Ja homme lähemegi tutvuma Keilasse vastavatud lastepäevahoidu. Kuigi Kaspar on nüüd paaril korral nädalas teiste hoida olnud ja ka julgemaks muutunud, põen ma ikkagi, et kuidas seal hoius minema hakkab. Endiselt ikka loodan kevadel kirjakese saada, et Kaspar sügisest koha Gretega samasse lasteaeda saaks.

Nii ja kõige põrutavam uudis kõige lõpuks. ME OLEME LUTIST PRIIIIIID! HURRRAAA!! Räägin siis loo algusest peale. Kolmapäev, 16. 03.2001, kell umbes kümme hommikul. Istun diivanil ja vaatan telkut, Kaspar toimetab ja äkki viskab pahuralt oma lutti suure kaarega minema. Kuulsin, et see lendas kuhugi põrandale, nagu oleks diivani alla läinud. Kaspar hakkas kohe ise otsima, aitasin teda. No ei näe, proovisime harjavarrega diivani aluse läbi, ei midagi. Seletan, et pole lutti, et ise viskasid ära, et ma ei saa kätte, kadus ära. Kaspar noogutab, ütleb ka et mämmä po(lutti pole) ja oligi kõik. Ega ma ise ka see hetk ei mõelnud, et nüüd hakkame võõrutama. Aga siis tundsin ära selle hetke, millest tuleb kinni võtta. Ja mõtlesingi proovida. Kuna Kaspar ise ka meeleheitlikult lutti ei tahtnud, siis ma talle ei pakkunud. Käisime õues, tulime tuppa sööma. Ja siis magama, arvasin, et küll nüüd tuleb esimene raskem koht. Kaspar küsis oma tekki ja seejärel lutti. Ütlesin, et pole. Ja nii jäigi, läksime voodisse. Jutustasime natuke, silitasin tal pead ja poiss magaski. Rahulikult 2 tundi :) Oh seda rõõmu :) Öö ka veel ees. Õhtul küsis korra lutti, ütlesin jälle et pole. Siis aga taipas Grete et midagi on valesti. Hgakkas venna lutti nõudma. Seletasime talle siis, et vennal pole seda enam vaja ja ta ise viskas selle minema :) Öö möödus rahulikult. Kui ärkas, andsin talle ta teki ja magas edasi.

Tänaseks, reedeks, on siis ta juba kolm päeva lutita olnud :) No poleks elu sees oodanud, et see niimoodi läheb. Parimas unenäos poleks ka see nii juhtunud. Öösel on ta kuidagi rahutum, aga mittemidagi ületamatut. Päevas korra veel küsib, aga midagi nõudma ei hakka. Homme on meil proovikivi :D üks lutiga poiss tuleb külla, eks näeb, mis siis toimub.

Mina võtsin muidu seda luti asja täitsa rahulikult, talve tahtsingi tal lutiga lasta olla, et õues hea selle suure külmaga, ei tõmba nii palju külma õhku sisse. Aga teistele jäi see pidevalt ette, ma küll proovisin mitte välja teha, aga no kaua sa selle toraka-juttu kuulda tahad :) Väitsin ikka, et kevadel hakkame võõrutama, endal aga polnud õrna aimu ka, kuidas see toimuma saab :) Õnneks aga seegi kord aitas mind see äratundmise hetk, nagu Gretegi lutipudeli ja rinna võõrutamisel, et laps annab ise märku, ole ainult valmis ja märka seda :) Kuldsed sõnad, eks :)))