Kommipäev

Ma arvan, et üks ainukesi uusaasta lubadusi, mis aasta lõpus sai tehtud, oli, et teeme lastele kommipäeva!

Ja nüüd kui käes on juba aprill, siis võin kinnitada, et see toimib super hästi. Nimelt meie lapsed on suured kommisõbrad ja nad võivad neid iga kell ja igas asendis valimatutes kogustes süüa. Isegi Kaspar, kes muudest magustoitudest mitte midagi ei arva. Komm on aga komm! Laste lemmik esimesest maitseelamusest alates :)) Üks tore tuttav rääkis oma kogemusest, kes kommipäeva just seepärast enda lapsele harjutas, et laps liiga aktiivseks magusast muutus. Meil seda probleemi pole...lihtsalt meie lapsed ei suuda ennast kommi nähes ohjeldada. (ega ka emme mitte :))) ja ega see suur magusa söömine pole nii tervisele kasulik ning samas rikub ka korraliku toidu söömisisu. Ja muidugi peale jõule on seda asja eriti paslik tegema hakata, esiteks komme sajab iga päev uksest ja aknast sisse ja magusat saab kahe suu poolega vintsustatud ning samas tuleb ka nii palju kommipakke, mida parema tahtmisegi juures ei jõua ära süüa. Nii me siis jõulu paki kommidega sisustasime päris pikalt uuel aastal laupäevaseid kommipäevi.

Nii saigi otsustatud, et laupäev on meie peres kommipäev ja pühapäev on ühe kommi päev. Toimib see siis nii, et muudel päevadel lapsed kommi ei saa. Kui siis erandkorras külas või kui pakutakse, aga seda juhtub ka tegelt päris harva. Ja pühapäeval saavad nad siis ühe kommi. Tänu sellele on nad hakanud magusat hoopis teistmoodi hindama. Ja samuti ka mina. Varem, kui kauem tööle jäin või muul vajadusel üritasin oma aega lastele kommiga kompenseerida, enam ka minul seda harjumust pole. Kui neile ka tuuakse nädala sees külakostiks magusat, siis nad praegu oskavad selle näiteks laupäevaks jätta. Või kui võtavad ampsu, siis panevad ülejäänud teiseks päevaks. Kommipäeval näeb aga asi välja nii, et nad võtavad kommipurgi ette ja võivad süüa palju tahavad. Mõnikord unustavad nad isegi hommikul, et kommipäev on ja ega nad siis terve päev neid ei söö, isu saab ruttu täis.

Igatahes praktikas proovitud ja toimib :) Soovitan soojalt. Nii on kommidest ka suurem rõõm ja on mida peale pikka lasteaia nädalat oodata.

2013...

....tegin nimekirja valmis...mul on veel pisut üle 20 postituse teha......

....hmmmm.....

Aastavahetus Hiiumaal

2013 saabumine pildis.....

Jõulud 2012

Algul tundus, et jõulud tulevad nagu jõulud ikka viimastel aastatel...no et iga päev on kuhugi kiirustamine ja küllaminekud ja täissöömine jne jne.

Aga otsustasime  hoopis see aasta, et veedame 24. dets õhtu täitsa oma kodus ja oma perega ainult. Ning viimasel hetkel mõtlesime, et teeme lastele ka üllatuse....JÕULUVANA!!!

Mina ei mäleta, et minul oleks jõuluvana lapsepõlves kodus käinud. Alati oli kas kott ukse taga või siis kingid kuuse all. Jõuluvanad käisid siis vanemate töökohtade jõulupidudel, lasteaias või koolis. Aga kodus mitte. Ega ma nüüd teab, mis vaimustuses ka temast pole(Ainar samuti), no eriti see luuletuse lugemise koht, aga tore oleks ju ikka rõõmu laste silmis näha. Nii saigi otsus tehtud ja üks tore jõuluvana meil ka jõuluõhtul tulla sai.

Oiii, lastele oli see niii põnev. Jõuluvana oli nii tore ja sõbralik ja kui viisakad lapsed olid. Kaspar oli kohe eriti tagasihoidlik. Grete luges ikka paar luuletust ja aitas lauluga Kaspari ka hädast välja. Kasparil tuli aga üks korralik kukerpall ja mingit muud trikki proovis ka teha :) Kingisaamisrõõm on ikka kõige suurem rõõm :)

 Järgnevatel päevadel käisime veel Paldiskis ja Raasikul ja Sakus....no ja seal oli kõigile üks üllatus varuks....veel üks jõuluvana!!! Oiii kui raske oli mu õel olnud suud pidada :D Nii et kohe esimene aasta ja toplet jõuluvanasid. Ju olime siis head lapsed olnud ;)

20.dets tädi Riinu päev!

Ma arvan, et see võis olla mingi novembrikuu päev, kui tädi Riin mulle helistas ja küsis, et kas Grete Mai tahaks temaga "Pipi Pikksuka" etendust vaatama tulla Estoniasse. No selgesee, et tahab :) Ma muidugi ei küsinud seda Grete Mai käest ja jätsin talle selle üllatuseks. Oii, kui pikk oli see aeg, kui saladust hoidsin :)

Kahjuks on esimesed emotsiooni küll tänaseks(aprill 2013, kui seda postitust kirjutan) ununenud(võiks ju blogi pidada jooksvalt, nagu see mõeldud on,  oleks palju lihtsam värskeid emotsioone kirja panna:D), aga ma vist rääkisin Grete Maile teatrisse minekust sel samal hommikul alles. Läksime küll lasteaeda, saatsin Grete Mai oma rühma, aga ütlesin, et ära riideid väga vahetama hakka. Niikaua, kui Kasparit sättisin, ootas Grete kannatlikult oma rühmas. Üllatus oli muidugi suur, kui ta sai teada, et täna ta lasteaeda ei lähegi, vaid saab hoopis päeva koos kalli tädiga veeta.

Ruttu koju tagasi, asjad kaasa ja linna sõit. Algul läksime mu töö juurde ja Riin pidi sinna Grete Maile järgi tulema. Nii nad siis tegutsesidki terve päeva koos. Kell 12 oli etendus, peale seda Hesburger, kust Grete sai  lehviku ja maski. Siis käidi Kasparile puzzlet valimas. Peale seda sai ülejäänud päev veedetud vist tädi Riinu kodus. Kui ma töö lõpetasin, siis võtsin Grete Mai kaasa.

Pikk ja väsitav, aga tore ja emotsiooniderikas päev. Grete Mail jätkus juttu oma päevast terveks koduteeks.

Pipi etenduse kava oli väga lahe, meisterdamist, kleepimist, joonistamist jätkub selles siiamaani.

13. ja 19. dets jõulupeod

Kaspari jõulupidu oli eriti varakult see aasta. 13 dets. Kuna see oli neljapäevane päev ja teade selle kohta tuli suht hilja, siis minul oli tööpäev täis bronnitud ja mul oli meeletult kahju, et ma pidu vaatama ei saanud minna. Sest...Kaspar pole selline, eks koju tuleks ja kõik lasteaias õpitu kohe ette vuristaks, tantsiks ja näitleks nagu seda teeb Grete. Nii ma ka ei tea, kas Kaspar on üldse midagi selgeks õppinud või mitte ja siis oleks peol olnud tore seda näha.

Õnneks aga Ainar ja Grete Mai said vaatama minna ja Ainar filmis kogu pidu. See oli tore vaatamine. Kaspar on sellistes olukordades hoopis tagasihoilikum ja vaoshoitum, kui te tavaliselt olete harjunud teda nägema. Ta tegi nii palju, kui oskas ilusti kaasa, aga mitte rohkem. Kui istuda paluti, siis istus korralikult ja kui lauldi-tantsiti, siis tegi sujuvalt oma asjad ära. Jõuluvanale lõi patsu ka ja kommikarp oligi käes :)

Rohkem nagu polegi kirjutada, kui külla tulete, siis küsige videot vaadata. Oma silm on kuningas!

Ja no Grete Mai peost pole üldse midagi kirjutada :D Sest neil oli toimus jõuluhommik rühma siseselt koos jõuluvanaga ja vanemad see aasta seda ei näinudki. Kogu oma jõulurepertuaari etendas Grete Mai kodus ja külas niikuinii korduvalt :)

17.dets 2012 silmaarst vol 3

Detsembris oli järjekordne silmaarsti visiit. Seekord siis kolmas. Teisel korral läks väga positiivselt ning arsti ootused olid seegikord kõrged.

Kontrollimise käigus selgus, et silm oli ka nüüd väikse hüppe paremuse poole teinud. Prillidega näeb ta nüüd mõlema silmaga ühe palju ja sinna piirini kuhu vaja. Arst oli ka meeletult õnnelik, ta kohe siiralt elab kaasa Grete Mai silma arengule ja see hoolimine teeb südame soojaks. Arst lühendas ka klapi kandmis aega. Pool päeva klapiga, pool ilma. Arst kiitis Grete Maid, et ta nii hoolikalt klappi ees hoiab, tänu sellele ongi arvatvasti nii palju paranenud. Ja siis kiitis vanemaid ja kasvatajaid samuti :)

Uurisin arstilt ka tuleviku kohta.... Ta ütles, et vara on veel midagi ennustada. Et klapist peaks kooliks ehk lahti saama, aga ta arvas, et prillikandjaks jääb Grete Mai ka edaspidi. Ja sügiseni või isegi aasta lõpuni arvatavasti ka prilliklaaside tugevust ei pea muutma.

Järgmine aeg on 8. mai.

Niisiis....(dets. 2012)

.....väikse uurimise andmetel pean ma ajas tagasi liikuma lausa detsembrisse. Sealt maalt on siis tegelikult igasugune informatiivne osa pooleli jäänud...

Detsembris hakkas tundma Grete Mai huvi kella vastu. Tõuke vast andis selleks tema silmaklapi kandmine. Nimelt seda tuli u õhtul 6-7ni kanda ja teda ikka pidevalt huvitas palju sinnamaani aega on jäänud ja millal täpselt see kell nüüd 6 on.

No ja nii see läks. Algul said selgeks üksikud täistunnid, no need kõige vajaminevamad ;) Ja siis hakkas ta ka ülejäänutest aru saama.

Aasta alguses(2013) hakkas Grete Mai aru saama ka pooltundidest. Kui kuhugi on minna vaja või mingit kellaaega tuleb oodata, siis ta täpselt teab palju sinna aega on veel jäänud, see on ikka väga mõnus teadmine ja teeb ka vanematele seletamise lihtsamaks. Umbes märtsiks said selgeks ka veerand ja kolmveerand ja mitu minutit läbi või mingi kellaajani parasjagu aega on. No ja ise on ta selle üle väga uhke, ta on meil nagu teadvustaja. Täiesti suvalisel hetkel võib ta teisest toast hüüda, et kell on näiteks kolm läbi 23 minutit :) Mitte et see midagi tähendaks, aga just see teadmine on talle oluline.

Siiani oskas ta kellaaega vaadata seieritega kella pealt. Tänu telekale hakkas ta ka aru saama, et on peale 1,2,3,4....jne numbrite veel 13,14,15,16...jne. Märtsi lõpus, aprilli alguses(2013) hakkas ta ka neist pilti vaikselt kokku panema ja saab vahest aru ka elektroonilise kella numbritest. Kell 20:00 või 20:30 on talle vist kõige selgemad, selle kohta on tavaliselt reklaam laupäeva õhtuse lastefilmi kohta :)

Ja kui siin aegadest rääkida, siis kalendrit vaadates jagab ta ka matsu lahti :) kas nüüd täielikult, aga midagigi :)

Et näod meelest ei läheks ;)

 Preili

 Kutt

 Näomaalingud by Grete Mai

 Loomaaed

 Kaisukate fänn

Pinksikunn
Tuletan meelde, et klikkige pildil, näete suuremalt ;)

Jõulusoovid

                Soovime kõigile blogilugejatele rahulikku jõuluaega ja mõnusat vana aasta lõppu!

...

Päkapikkudel on nii tihe graafik, et siia lehele ei jõua kohe kuidagi..... ;)

Akat pole enam....

Tekkis teil kohe küsimus, et mis see aka on???

Need, kes Kasparit hoidnud on, teavad, et see on tema kaisutekk, jah see roheline Lotte tegelastega väike tekikott. Kui ta rääkima õppis, hakkas ta seda akaks kutsuma ja seda oli see siiamaani. Nüüd ütles ta ka tekk selle kohta, aga kõik mõistsid teda paremini, kui ta AKAt küsis. Kasparil kaisuloomi polnud, aga tekk pidi alati une jaoks olemas olema ja kui tuju pahaks läks või nukker oli olla, siis aka oli lohutuseks. 

Magama minnes pani ta selle endale pusasse kaela vahele ja nii tuli uni ülikiiresti. Vahel ta nätsutas ka tekinurkasid, nii et nüüdseks on nendelt värv kulunud ja augud sees. Vat nii armas oli see aka.

Eelmine nädal esmaspäeval panin ma teki pessu. Kaspar tuli lasteaiast ja läksime lõunaunele, tekk oli märg ja kaissu seda ei saanud võtta. Sellisel juhul ta lepib sellega ja võtab näiteks Alberti või Muumitrolli kaissu, aga ega ta väga rahul pole selle vahetusega. No ja siis läks kuidagi nii, et õhtul andsin talle ka Muumitrolli kaissu ja järgmine päev oli ta nõus ka seda lasteaeda kaisukaks kaasa võtma. Ma olen ikka varem ka mõelnud, et tahaks vaikset sellest tekist lahti saada, aga siis on ikka lapse tahtmine suurem olnud. Eks iga asja jaoks peab olema ige aeg. See oli Kaspari jaoks üks hea turvaline asi ka lasteaias ja õpetajad, ei nõudnud samuti selle kojujätmist.

Nüüd aga läks kuidagi sujuvalt selle ära võtmine. Rääkisime ka veel, et suurtel poistel pole akat vaja ja et lasteaias ju ka kellelgi pole sellist tekki ja ta kuidagi mõistis seda hästi. Ta on küsinud ka, kuhu see siis sai, aga ma polegi konkreetset vastust andnud. Kuna see nii äkki toimus, siis pole ka mul head teooriat selle kadumise kohta. Ta  ise mõtles välja, et väiksel Mihklil(kaspari tädipoeg) on seda vaja. Ma ise seda versiooni ei kinnita, sest see on selline koht, kust ta selle tagasi saaks, sest liiga vähe aega on möödas, ta on kindlasti võimeline akat nähes selle endale võtma. 

Ma alguses lootsin ikka päkapikkude peale, et anname neile, siis ju ma ka ei tea kuhu päkapikud need viivad :D  aga juhtus see siis varem ja valutumalt kui ma oodatagi oskasin. Natuke nagu kahju ka, see oli nii armas, kuidas ta selle tekiga ringi käis ja kaisutas, aga samas hea, üks mure vähem, see pidi alati igal pool kaasas olema, lasteaias käies iga hommik ja õhtu ei tohtinud akat unustada, suvel oli eriti keeruline, et jumala eest maha ei unustaks jne jne.

Aka on nüüd ilusti puhas ja kapis ;)

Tegus laupäev

Ennelõunat tuli vanaema laste juurde ja meie käisime rattatrenni tegemas...võib olla selle aasta viimast, sest ilmad on ikka päris jahedad.

Pärast trenni kiirustasin mina linna koolitusele, Ainar viis lapsed Grete Mai rühmakaaslase sünnipäevale Noortekeskusesse, seal said lapsed kõvasti möllata ja pärast vastati rahulolevalt JAH, meeldis küll :)

Pärast seda u 20:30 käisid meil kadrid ja siis läksid meie lapsed ise ka kadri mängima vastas korterisse, kus elab üks tore vanapaar, kellele etteaste väga meeldis :) Grete Mai laulis kaks laulu ja esitas ühe mõistatuse arvamiseks: helikopter sinine, maandub rohukõrrele? Kas sina tead, mis see on?

Esimene avarii

Ei, ei, õnneks mitte autoga...PRILLIDEGA!! Lapsed eile õhtul toimetasid ja mängisid kodus ja nii see prillisang kuidagi tagurpidi läks. Mind ka teiste prillidega laste vanemad hoiatasid, et ole valmis pidevalt parandamas ja painutamas neid käima, aga no ma ei uskunud, et see esimene laks juba paari nädala pärast juhtub. Loodetavasti saab need lihtsalt korda.

Muidu on lasteaia nädal ilusti läinud. Kõik viis päeva on lapsed rõõmsalt rühmas käinud, hommikuti saame nüüd üles kergemini multikate abiga, aga sellegipoolest jõuame aeda viimasel minutil. See nädal on kadripäevateemaline olnud. Eile käis Grete Mai rühm Harjumaamuuseumis kadri ja mardikommetega tutvumas, said endale valged riided selga ja kuulasid asjalikku juttu. Täna on lasteaias saalis kadripäevaüritus. Hommikul läksid ilusti valgete riietega rühma. See teeb alati päeva huvitavamaks laste jaoks, kui midagi erilist on teoksil.

INFO

....pilte lisasin veel teistelegi postitustele(kuni oktoobri lumeni välja),otsige üles ja mõnusat vaatamist.....

Hurraaa, pildid...

Võtsin lõpuks ennast kätte ja teen ühe piltidega postituse ka. Pildid annavad ikka palju parema ülevaate, mis meil siin kodus toimub.

Minu isiklikud abilised Härra Spiderman ja Preili Lumivalgeke.
 Siis kui mina ehteid teen, on lapsed ka alati kohal. Grete ka siis meisterdab oma pärlitest keesid ja Kaspar veeretab minu pärleid mööda karbi ääri. Hea peenmotoorikatöö lastele.

 Kaspar mänguhoos. Spidermani teema on kindlalt üks ta lemmikuid praegu.

Puzzlevaip. Lapsed lükkasid päris vaiba rulli ja viisid elutoast minema, selle asemel tehakse kõigist koduolevatest puzzledest uus vaip.

 Et lapsi kuidagigi motiveerida tegime ka neile lõpuks preemiatabeli. Kui kokku kogutud on 15 naerunägu, siis on midagi head tulemas. Grete mail on lasteaias näiteks preemiatabel söömise jaoks. Kui oled päeva jooksul söönud kõik kolmtoidukorda ilusti taldriku tühjaks, siis saad kolm naerunägu ja ongi preemia kirjas. Kodus saab nareunägusid hea käitumise eest.

Näitus. Kindlalt on Grete Mai lemmitegevus hetkel käeline, kas siis värvimine, joonistamine, kleepimine, pärlite tegemine jne jne. Ilusamad pildid lähevad kööki seinale. Viimasel ajal on eriti populaarsed vihma ja vikerkaare pildid.

 Pimedasse aega värvi ja valgust: Grete Mai tehtud küünlaalused. Esimene kodus tehtud, teine hingedepäeva üritusel Sakus.

Juba suht traditsiooniliseks on saanud pühapäevane pannkoogi hommik kodus.

Jälle lasteaias

Pärast nädalast pausi on lapsed taas lasteaias. Hommikune ärkamine oli suhteliselt keeruline, aga tõusta aitas see, et rääkisin, et täna on lasteaias teater......no ja kui lasteaeda jõudsime, siis selgus, et ma olin kuupäeva segamini ajanud ja teater oli juba eelmine neljapäev toimunud. Ups! :D Õnneks lapsed sellest väga numbrit ei teinud ja läksid rühma rõõmsameelselt. Muidu meil ju esmapäevad vabad, oleks ausalt öeldes isegi hea meelega hommikul maganud :D

Grete Mai läks siis esimest päeva silmaklapiga rühma. Teised vaatasid uudistavalt ja Grete ka nagu ootas rõõmsalt, mis teised ütlevad. Lõunal järgi minnes sain teada, et ta oli ilusti pool päeva klappi kandnud, ainult mingi teise rühma paar poissi olid naernud ta üle, aga suutsime rääkides sellest üle olla.

Neli päeva on ta nüüd käinud üks silm kinni ja asi on ikka palju paranenud. Täna ta näiteks ei kibelegi seda eest ära võtma, kõigega harjub. Seda rõõmsam on ta selle üle, kui nüüd öeldakse, et nüüd võid mitu tundi ilma klapita olla. Kui oleme talle mingi kellaaja lubanud, et siis võid ära võtta, siis vahepeal ta selle küll unustab, kuid kui aeg lähenema hakkab, siis täpselt teab, et nüüd võib ilma olla. Kui algul oli kirjutamine, joonistamine ja värvimine need kõige hullemad tegevused, mida klapiga teha ja siis kippus ta ikka piiluma ja prille kergitama, siis täna ma märkan, et ta isegi ei küsi, kas võib eest ära võtta.

Nädalavahetus sugulastega

Laupäeval Käina vanaisa sünnipäeval Mustamäe haiglas. Juku mängumaal. Vahvlitegu üle saja aasta.
Pühapäeval Reinu sünnipäev sõjaväes.

Kannatust, ainult kannatust....

Jagaks keegi seda kannatust siis, oleks palju kergem :)

Täna on siis Grete Mail aeg hakata prillide peal klappi kandma. Ja no see ei lähe kergelt. Heal juhul tund aega on see kasutuses olnud ja mul on lapsest tõeliselt kahju. Kui prillide üle oli ta väga õnnelik ja kannab neid uhkusega ning hea meelega, siis klapiga on hoopis teised lood. Ta näeb kõike nüüd selle laisa silmaga udusena ja see teeb ta nii käsituks. Grete Mail pisarad jooksevad ja ta on nii kuri, ütleb, et see on täiesti ebaaus, et Kaspar ei pea klappi kandma. See algus on tõeliselt keeruline. Pakkusin, et teeme midagi koos, loen talle raamatut või mängime koos, aga see ka ei aita, sest ta ju ei näe õieti midagi :(

Pange ennast tema asemele...kui te olete siiani kõike hästi näinud ja äkki näete te udusena kõike oma ümber...njahh, see on tõesti ebaaus!!!

Kirjutan siin praegu seda postitust ja teisest toast kostab ahastuses lapse hüüe: Oehhh, kui paha elu mul on!

Need on siis esimesed emotsioonid...


.....