Nonii, viimane pikem postitus sai tehtud oktoobri algul, proovin selle lünga mõningate uudistega täita. Üritasin muidugi ka seda varem teha, aga programm ei tahtnud mu pilte üles laadida ja nii see jäigi. Loll on see, kes vabandust ei leia, eks...
Alustan hoopis sellest nädalast ja liigun ajas tagasi. See nädal on üle mitme kuu täiesti harkordne olnud, lapsed on 4 päeva mõlemad lasteaias käinud. Esmaspäev oli neil lihtsalt puhkepäev, või tähendab tundus, et Kasparil hakkab köha tulema, hingamine läks raskeks. Mingi juhuse läbi sain aga kohe rohuga hingamise korda ja teisipäeval oli ta juba lasteaias ning probleeme polnud. Lasteaias läheb mõlemal hästi, hommikuse ärkamisega on endiselt probleeme, aga kui lapsed lõpuks üleval, siis rühma lähevad nad rõõmuga. Ainult, et Kasparil on vaja kinnitust, et emme-issi tulevad õhtul järgi ja see teeb ta tuju rõõmsaks. See nädal on isadepäeva nädal, Kasparil oli pidu juba ära, Grete Mail on täna, reedel. Grete Mai loeb vahest kodus harjutamise mõttes üht päris pikka isadepäeva luuletust, nii hea mälu on ikka lastel. Üks vahva laul on ka nende rühmal, lasteaeda minnes ikka kuulen, kui nad seda korduvalt läbi teevad, koos tantsu ja liigutustega. Joonistatakse isadest pilte ja meisterdatakse kaarte. Vahva nädal ja mul on hea meel, et lapsed juhtusid just nüüd terved olema...sest....
...viimased kuu aega on küll vahelduva eduga keegi haigusega kodus olnud. Kaspar siis põhiliselt, aga eelmised kaks nädalat nohuga ka Grete Mai. Kaspar sai ka Gretelt nohu ja nii me siis kodus olimegi. Õnneks on soe sügis ja õues saab ikka liikuda. Jalutame siis mööda linna, käisime mänguväljakutel ja niisama maja taga värsket õhku hingamas. Samas ega see lihtne pole nende kahe väänikuga korraga kodus olla. Päeva jooksul tuleb kõvasti ka riidlemist. Küll kisutakse mänguasju ära või segatakse teineteise mänge. Kaspar käib ise täitsa tüli norimas, pigistab Grete Maid on pisikeste näppudega ja see teeb tegelt hirmsasti haiget, siis Grete ikka kaitseb ennast ja nii see kisma lahti läheb. Lõpuks jooksevad nutuga mõlemad mu juurde.
30. okt oli meil aga üks suurem õnnetus. Kaspar kukkus möllamise hoos vastu voodi nurka ja lõi esimese hamba paigast. Ehmatus oli ikka päris suur, ma olin ise see hetk ka laste juures ja nägin kõike pealt. Lihtsalt juhus: Kaspar komistas ja täpselt vastu voodit. Võtsin ta kiirelt sülle, ige oli kõik valge, hammas sissepoole kaldu. Mu imestuseks verd ei tulnud. Kiirelt helistasin oma hambaarstile ja saime kohe kohale sõita. Õnneks on see Keilas. Pakkisin lapsed sisse ja kiiruga arstile. Kaspar oli ikka päris õnnetu, lõunauni oli ka lähenemas ja väsimus tegi oma töö.
Jooksime autost kabinetti, Kaspar mul süles, ütlesin lihtsalt: "Emme poja!"
Kaspar mu õlal sosistas: "Olen küll! :)"
Saime natuke oodata, lapsed mängisid eesruumis ja Kaspar oli täiesti rahulik. Grete Mai käitus ka nagu tõeline suur õde, pakkus vennale vett ja tõi mänguasju ja oli vana rahu ise ja sai kõigega ise hakkama tublisti. Arsti tooli istudes oli Kaspar mu süles, mulle näitas ta hammast ilusti, aga arstile mitte nii väga. Algul tegi suu lahti, õnneks arst suutis selle ajaga kiirelt asja üle vaadata ja siis pistis Kaspar nutma. Läks õnneks, midagi hullu polnud, hammas on suht kinni, peame seda puhtana hoidma, et põletikku ei tekiks ja lihtsalt jälgima. Õhtuks läks ülemine huul täiesti paiste ja seest poolt tumesiniseks. Paar päeva oli Kaspar ikka täiesti teist nägu :( Hammas tegi küll kõvemaid asju süües kergelt haiget, aga muidu oli kõik kontrolli all. Praegugi, kui möödas on pea paar nädalat hammustab ta pigem teise poolega ja on ettevaatlik, aga kokkuvõttes tundub, et oli õnnelik õnnetus. Hammas on antuke sissepoole kaldus, aga ei midagi hullu. Poiss mis poiss!
Eelmise kuu keskel oli lasteaias pildistamine. Pildid oleme küll ära tellinud, aga kätte pole veel saanud. Üllatavalt ilusad olid isegi. Grete Mai ja Kaspar tegid koos ka pildi ja olid väga armsad seal. Ainuke asi, mis ebaõnnestus oli see, et ma olin Kasparile ilusa lipsu ja vesti leidnud ja ta kategooriliselt keeldus seda selga panemast. Aga ega see maailma lõpp pole. Kange iseloomuga on see poiss aga küll. Ma olen vaid kõrvalt näinud, kus poes lapsed pikali maas jonnivad, aga ise veel kogenud polnud. Grete Mai pole sellist asja veel teinud. Kaspar aga suutis ka selle kogemuse mulle anda. Olime lastega jalutamas ja käisime poest läbi. Võtsime paar siakest pargis söömiseks. Vaidluseks läks aga ühtede saiade pärast, mida ma ei tahtnud võtta, aga Kaspar soovis ja nii ta seal poes kõhuli oma arvamust avaldas :) Müüja läks ka mööda ja küsis, et kas on mõnus :) Mulle tegi see situatsioon pigem nalja, kui endast välja ajas, sest Kaspar paistab siis päris koomiline :DD Sama on ka näiteks lasteaia võimelmispluusidega, mina seda talle igatahes hommikul selga ei saa. Pistab kisama, viskab pluus kappi ja keeldub selga panemast. Nüüd on nii, et ta saab asjad ise selga ja seljast ära ka, nii et jõuga ma tal riideid seljas ju ei hoia. Minu üllatuseks oskab ta isegi lukku kinni panna :)
Grete Mai...kohati juba nii asjalik, et hirm hakkab :) Praegu tunneb ta erilist huvi numbrite vastu, leondab ta neid juba päris palju, nüüd proovib kirjutada ka...vahelduseks tähtedele. Vaatab kella ja sealt pealt kirjutab maha. Ükspäeva jalutamas käies, läks ta meil nii pikalt eest ära, et pidi üksi teed ületama. ma olin nii kaugel ka, et poleks talle appi jõudnud, kui ka mõni auto oleks tulnud. Jälgisin siis ta käitumist, läks ettevaatlikult tee äärde, vaatas mitu korda, ega autot ei tule ja läks kiirelt üle tee. Mul oli küll kergelt hirm, et kui ka peaks nüüd auto tulema, et mis siis teha...aga ta käitus täiesti ideaalselt :)
Kui vaja, siis hoiab oma vennakest väga, aitab teda ja kaitseb. Kui nag millegagi koos hakkama on saanud ja ma neid korrale kutsun, siis mutuvad nad kohe liitlasteks, kallistavad üksteist ja võtavad käest kinni, ning Grete hakkab Kasparit kaitsma. Kaspar ka ikka vahest läheb Gretet lohutama, kui midagi on juhtunud. Grete on ka kõva vabanudse paluja. Ta küll algul võib mulle vastu karjuda ja oma tujusid näidata, aga kui ikka ma ta oma tuppa järgi mõtlema saadan, siis tuleb sealt rahumeelselt tagasi ja palub vanadust, kui halvasti on käitunud. Kuigi vahest mulle tundub, et ta oskab isegi seda ära kasutada...et kui andeks palub, siis kohe on kõik hästi. Korra on ta nüüd ka mänguplatsil mind löönud, tuju oli vist paha ja täiesti asjatult. Siis jäi ta nädal aega oma lemmikseriaalist "Kälimeestest" ilma. See mõjub ikka kõige paremini, väga hästi saab aru, et tõsi on taga, kui ma midagi täitsa ära keelan. Kälimeeste vaatamise järgi on tal ikka täielik vajadus :) isegi nädalapäevad on viimasel ajal selgemaks saanud tänu sellele. Esmaspäevast neljapäevani on nädalapäevade nimed kuidagi loogiliselt, aga siis tuleb reede, mitte viiepäev :) aga reedel on Kälimehed ja nüüd tundub see reede peale neljapäeva kuidagi eriiti loogiline :DD
Ahjaaa, meil siin oktoobris millalgi tekkis ka koduloom. Gretele hirmsasti meeldivad teod. Ja üks on meil nüüd kodus karbis :) Talle pannakse juua ja lehti. Algul oli vaimustus suurem, nüüd vahest käib ikka vaatamas, mis tigu teeb :)
Ja nüüd tuleme ringiga selle nädala algusesse tagasi. Kui meil see nädal ainuke lasteaia vaba päev oli. Mõlemad lapsed olid kodus, öö oli keerluine olnud ja mul päeval tuli vägisi uni peale. Hommikul aga magasime kaua ja tänu sellele Kapsar ei tahtnud lõunaunne kuidagi jäädal. Minul aga tuli juba voodis uni peale. Grete Mai niikuinii vabal päeval lõunaund ei maga ja tema oli üleval. Äkki tuli mulle ütlema, et Kaspar ajas mahla maha. Ma läbi une ütlesin, et pühi paberiga ära ja magasin edasi. Kui ma ärkasin, oli juba pime, Kaspar magas ka mu kõrval ja läksin kööki....ja oh siis mu ...ma ei teagi mis sõna seda kõige paremini iseloomustaks, sest üllatus polnud see kindlasti. ma olin täiesti hämmingus, ma ei osanud isegi lastega pahndada... ühesõnaga, see "natuke" mahla oli tegelt terve tassitäis ja nüüd polnud see enam mitte tassis vaid köögilaua, toolide ja kõige rohem seina peal. See oli nii õudne, et ma suurest emotsioonist hakkasin nutma täiesti. Lapsed oli täitsa ära ehmatanud, et mis mul nüüd viga on. Aga see oli arooni mahl ja ma teadsin, mis peal koristamist sellet pullist järgi jääb :( Kõik muu peale seina sain puhtsaks ja nüüd jooksevad meil köögi seina peal "ilusad" hallikas-sinakad nired mööda seina alla. Lapsed käisid pool õhtut veel kikivarvukil mööda kodu ja Kaspar korrutas: "Emme on kurb, emme on õnnetu!" See hetk ma tundsin, et lastega pahandamisest pole pooltki nii suurt kasu, kui tõelistest emotsioonidest :)
