Läheb järjest paremaks...

Nii, kes nüüd blogi jälginud on, vist ootavad juba kannatamtult, et kuidas siis Grete Mai eelmise kolmapäeva arstil käik möödus.

HÄSTI! Ma ei julge veel teab mis kõvasti hõisata, aga tundub tõesti, et see arstide kartus on nüüd unustatud. Meid võttis vastu väga meeldiv perearst(meie keskuses on palju perearste ja tihti satume erinevate juurde, kõik on meeldivad), kes oli laspepuhkuselt minu üllatuseks naasnud. Ta on tõesti tore, rahulik ja oskab lastega suhelda. Gretel polnud üldse pabinat sees, istus küll minu sülle, aga ühegi protseduuri vastu ei olnud. Kõrvad vaadati üle, kurk, ja kopse kuulati. Tavaline asi ühesõnaga. Vasak kõrv oligi täitsa punane ja turses. AB pandi peale 5ks päevaks ja kutsuti esmaspäeval(täna) tagasi. Gretel oli tegelt ju üldine enesetunne väga hea, palavikku oli nii vähe, et ega tah haige ei tundunudki. Arst imestas isegi, et tal peab ikka väga kõrge valulävi olema, et ta pole kõrvavalu kurtnud.

Paar päeva, kui ma tööl käisin, oli issi Gretega kodus, Kaspar veetis aega lasteaias. Esimesed doosid antibiootikumi käes, ei saanud üldse enam aru, et Grete haige oleks, palaikku polnud enam seda natukest, mis 4 päeva oli olnud. Paraneme rahulikus tempos kodus ja õues ei käi.

Niiii...mis nüüd siis? Neljapäev vastu reede ööd hakkas Kaspar karjuma, oma kõrva kiskuma ja räägib, et ai, ai on. Nuttis ennast täitsa magama ja ärkas tunnikese pärast röökides. Mis mul öösel ikka muud teha on, kui panin talle ühe valuvaigistava küünla. Karjumine väsitas ja uni oli ka suur, nii tamagama jäigi. Tunni aja pärast uuesti kisaga üleval...ma olin juba valmis lastehaiglasse sõitma. Lugesin veelkord ravimi infolehe läbi, Kaspari kaal on seal piiri peal, et võib ka kahte küünaltkasutada. Peale seda magas hommikuni rahulikult.

Hommikul helistasin kohe arstile. Ise ei suutnud uskuda, et siiani pole kumbagil kõrvadega probleeme olnud ja nüüd siis korraga mõlemal. Kuna palavikku ka pole, siis arsti juurde ei kutsutud. Palavikualandaja ja viinakompressiga elame nädalavahetuse üle ja esmaspäeval võtan ta koos Grete maiga kontrolli kaasa. Selge värk. Lõunaune ajal kraadides sain Kasparilt 37,5 kätte ja peale seda pole midagi rohkem olnud...ei kõrvavalu ega palavikku. Täitsa veider.

Täna, esmaspäeval, 19.09, käisisn siis mõlema lapsega arstil. Grete istus juba nagu vana kala ise toolil, lasi kõik asjad läbi vaadata, arst küsisi kõge pealt hoopis Gretelt et kuidas tal läheb ja suhtles lapsega. Nii tore. Kõrv veel kergelt roosa, aga paranemas, Ab viimased doosid võtame ära ja neljapäeval võib lasteaeda minna...seda enam et reedel on neil esimene suurem väljasõit vabaõhumuuseumisse. Kaspari kord. Temaga pole probleeme olnud ja polnudk ka täna. Ta põnevusega hinge kinni hoides vaatas, mis Gretega tehakse ja siis lasi endal sama õhinaga kõik ära teha. Kurk ja kopsud korras, sama vasak kõrv on olnud vist kergelt põletikus, aga nüüd korras ja võib lasteaeda minna. Tublid lapsed... kommis said ka :) Nädala pärast lähen veel mõlemaga igaks juhuks kontrolli.

Teel autosse läks Grete läbi apteegist...ma andsin talle 1€se ja saatsin ta hematogeeni tooma. Ja läkski. Varem ta ikka pelgas üksi minna või midagi isegi mu kõrval olles küsida, nüüd aga läks üksi apteeki sisse ja tuli ka soovitud asjaga tagasi :) Nii lahe, suur tüdruk juba.

Kusjuures nädalavahetusel ta üllatas mind sellega, et kirjutas paberile oma nime. G-täht on kõige keerulisem, aga teised tulevad ilusti välja. Ja numrid huvitavad teda ka väga. 29ni oskab ta loendada ja liiklusmärkidelt tundis täna autosõidul kõik numbrid ära. Praegu õpib, et kui on 17 või 15 või 13, siis on teistkümmend, aga kui on 70 või 50 või 30 siis on kümmend, varem ta seda ära ei jaganud. Kõige tähtsam on ikka 4, tema vanus. Emme sõida minnu mubriga ka! See tähedas sii 40 :) ja kui midagi lendab ja kokku on asju 4 siis on rõõm suur. Minu number, minu number :)

Kaspar on see eest kõva nutitelefoni kasutaja. Millegagi ei jää hätta, libistab pilte ja rõrmi ekraanil nii et silm ka ei pilgu. Põhiline on ikka linnumäng ja bowling :)

Laupäeval olid lapsed mõned tunnid tädiga, emme-issi käisid külas :P

Tere, pole ammu kohtunud....

Juba september: pime, külm ja vihmane..... ja haigused kimbutamas.

Olen hetkel palavikulise Gretega kodune. Kaspar on hetkel teist päeva peale oma haigust lõpuks lasteaias ja rõõmsad uudised on, et mõlemad hommikud on ta ilusti jäänud, nii et ma pole isegi pidanud minema luurama, vaid oleme kalli-musi-tsau teinud. See on mulle suur kergendus.

Grete Mai aga on 4 päeva juba väikse palavikuga kodus, täna lõpuks läheme perearsti juurde, vaatame ega mõni põletik kuskil sees ei ingitse. Vahest ta kurdab kõrvavalu, aga sinna sisse ma ju ei näe. Aga kodus olemist ta vist täitsa naudib. Kuna ta on ilma vennata ja saab rahus oma asjadega mängida, ilma et keegi lõhuks ja segaks. Lisaks emme, issi kogu tähelepanu. Ahjaa, me ju käisime minu sünnipäeval Gretega esimest korda hambaarstil ja ta oli niii-niii tubli. Ma vist ei suuda seda siiani hästi uskuda. Ta väga ootas sinna arstile minekut. Ma arvasin ikka, et küll ta lõpuks seal ooteruumis murdub ja ütleb, et ta ikka ei taha minna, aga ta oli lõpuni tubli. Tooli istus minu süles, tegi ilusti suu lahti ja lasi hambaid vaadata. Arst kiitis takka, et ilusad valged hambad, ainult et igeme äärest peaks veel pisut hoolikamalt pesema. Väike täpike, mis mulle muret tegi silmahambal kaeti ka liimiga kinni ja öeldi, et see pole midagi hullu ja jäävhambaid see ei kahjusta. Paluti jälle poole aasta pärast näitama tulla. Ja lõpus sai Grete väikse kingituse valida, see oli tema jaoks tipphetk :) Kõik jäid rahule ja ma olin ikka väga uhke Grete Mai üle. Nüüd siis silmaarstile aeg, sest seda ta ka ikka ülepäeviti küsib, et lähme vaatame, kas peab prillid panema või mitte :) Perearstile ta siiski veel nii suure heameelega minna ei taha :( eks täna näeb, kas ta suudab mind üllatada.

Kasparist: nüüd siis ütleb ta ka õde ja Grete Mai, see sai selgeks augusti lõpus. Vahest ikka vanast harjumusest tuleb Pä ka :) aga jutt jookseb ikka tal kogu aeg, saadab kõiki ta tegevusi. Juba tulevad neljasõnalised laused ja pidevalt seletab, mis ta teeb ja mis ta näeb. Ta on nii vahva praegu. Kuigi kaheaastase jonn on ka ikka täiega sees. Viskab lihtsalt põrandale pikali ja viskleb ja jaurab, kusjuures see tundub pigem koomiline...muidugi niikaua kuni ta seda poes ei tee :) Ilis(Iris) oskab öelda, tädi Ines, vanaema, vanaisa ja paljud teiste sõprade ja tuttavate nimed on vahepeal selgeks saanud. Ja kasutab neid üsna palju, sest see on uus ja põnev, kui kedagi nimepidi kutsuda saab. telefonis on juba natuke suuteline rääkima, iseasi kas võõras sellest aru saab.

Kõik asjad ei tulegi meelde, mis siin vahepeal toimunud on, kuigi pidevalt mõtlen, et vot selle peaks üles kirjutama ja selle ja siis ongi juba 3 nädalat vanast postitusest möödas ja vahepealsed asjad ununenud. Ikka pidevalt lapsed üllatavad uute asjade ja tegevustega, aga kas neid kõiki peabki üles märkima...prooviks hetkes elada ja neid hetki nautida!

Mina olen nüüd 30 ja väga uhke selle üle :) Kõigile sugulastele, kes meie blogi loevad ja minu suuuuuuurest kingitusest osa võtsid, saadan suuured suuured tänusõnad. Ma olen ülimalt rahul oma uue "mänguasjaga", kuigi kerge aukartus on tema ees ja ma pole täielikult vaba aega saanud temale pühendada, aga kindlasti varsti ma selle aja leian ja siis juhtub nii, et ma tükk aega ei pane teda käest :) Suur aitähh veelkord kõigile!