Need, kes Kasparit hoidnud on, teavad, et see on tema kaisutekk, jah see roheline Lotte tegelastega väike tekikott. Kui ta rääkima õppis, hakkas ta seda akaks kutsuma ja seda oli see siiamaani. Nüüd ütles ta ka tekk selle kohta, aga kõik mõistsid teda paremini, kui ta AKAt küsis. Kasparil kaisuloomi polnud, aga tekk pidi alati une jaoks olemas olema ja kui tuju pahaks läks või nukker oli olla, siis aka oli lohutuseks.
Magama minnes pani ta selle endale pusasse kaela vahele ja nii tuli uni ülikiiresti. Vahel ta nätsutas ka tekinurkasid, nii et nüüdseks on nendelt värv kulunud ja augud sees. Vat nii armas oli see aka.
Eelmine nädal esmaspäeval panin ma teki pessu. Kaspar tuli lasteaiast ja läksime lõunaunele, tekk oli märg ja kaissu seda ei saanud võtta. Sellisel juhul ta lepib sellega ja võtab näiteks Alberti või Muumitrolli kaissu, aga ega ta väga rahul pole selle vahetusega. No ja siis läks kuidagi nii, et õhtul andsin talle ka Muumitrolli kaissu ja järgmine päev oli ta nõus ka seda lasteaeda kaisukaks kaasa võtma. Ma olen ikka varem ka mõelnud, et tahaks vaikset sellest tekist lahti saada, aga siis on ikka lapse tahtmine suurem olnud. Eks iga asja jaoks peab olema ige aeg. See oli Kaspari jaoks üks hea turvaline asi ka lasteaias ja õpetajad, ei nõudnud samuti selle kojujätmist.
Nüüd aga läks kuidagi sujuvalt selle ära võtmine. Rääkisime ka veel, et suurtel poistel pole akat vaja ja et lasteaias ju ka kellelgi pole sellist tekki ja ta kuidagi mõistis seda hästi. Ta on küsinud ka, kuhu see siis sai, aga ma polegi konkreetset vastust andnud. Kuna see nii äkki toimus, siis pole ka mul head teooriat selle kadumise kohta. Ta ise mõtles välja, et väiksel Mihklil(kaspari tädipoeg) on seda vaja. Ma ise seda versiooni ei kinnita, sest see on selline koht, kust ta selle tagasi saaks, sest liiga vähe aega on möödas, ta on kindlasti võimeline akat nähes selle endale võtma.
Ma alguses lootsin ikka päkapikkude peale, et anname neile, siis ju ma ka ei tea kuhu päkapikud need viivad :D aga juhtus see siis varem ja valutumalt kui ma oodatagi oskasin. Natuke nagu kahju ka, see oli nii armas, kuidas ta selle tekiga ringi käis ja kaisutas, aga samas hea, üks mure vähem, see pidi alati igal pool kaasas olema, lasteaias käies iga hommik ja õhtu ei tohtinud akat unustada, suvel oli eriti keeruline, et jumala eest maha ei unustaks jne jne.
Aka on nüüd ilusti puhas ja kapis ;)
