Õnnetus ei hüüa tulles!

Gretel ikka juhtub siin igasugu asju.

Nädalavahetusel suutis ta oma mänguasja korvi otsa kukkuda. Kuna see on punutud korv ja mõned oksad on väljas, siis oli see kukkumine päris valus. Ta parasjagu tantsis ja tasakaal kadus ja just seal juhtus ka olema see korv, mille otsa Grete prauhti kukkuski. Pepu peal kolm kriipsu, nagu oleks keegi küüntega tõmmanud.

Nüüd üks juhtum kategooriast, kui isad jäävad lastega üksi koju.....eile, kui ma läksin uusi vorste laadalt tooma, jäi Ainar lastega koju. Grete kiskus jälle vennat ja Ainar riidles temaga. Nagu viimasel ajal tavaks, siis Grete solvub ja jookseb taha tuppa. Eile pani ta aga õnnetuseks ukse niimoodi kinni, et ei saanud enam meie toast välja. Kaspar oli ka selle sahmimise peale nutma hakanud ja nii ma siis saingi telefonikõne, et kaugel ma olen, tule kähku koju.
Koju jõudes, oli pilt vastav....Kaspar oli Ainari õlal, tatt rippus ninast ja Ainar käis temaga koridoris edasi tagasi samal ajal Gretet rahustades. Magamistoa uksel oli nupp eest kruvitud ja ukse taga nuttis Grete. Ma siis võtsin lapsed "üle" ja Ainar läks tööriistu tooma. Õnneks, et meil on klaasid siseustel ees, Grete nägi meid ja niimoodi oli kergem teda rahustada. Ainar sai kiiresti ukse lahti ja oligi asi lahendatud.

Täna ta aga pani suurest igavusest Kaspari õuekombekat endale selga. See ju talle väike, aga missiis, ikka oli vaja toppida. Nii ta siis takerdus selle otsa ja kuna varukad on ju ka kitsad, siis ei jõudnud ta kukkudes käsi ette panna ja prauhhti näoga vastu põrandat. Haarasin ta hetkega sülle ja rahustasin maha. Vaatasin, et õnneks nägu viga ei saanudki ja kuskilt verd ei jooksnud. Pärast vannituppa minnes, nägin et ikkagi oli ta otsaesise marraskile saanud :(

Tegijatel juhtub.... või siis neil, kellel kodus olemisest juba suurem igavus ja tüdimus on tekkinud.

Õnneks Kaspariga pole siiamaani veel suuremaid ja valusamaid õnnetusi olnud...loodan, et nüüd ära ei sõnunud! Ptüi, ptüi, ptüi!!!

1. advent

Lähme vaatame, mis vanaema tõi :P

Päkapikud kontrollivad, kas meil on tublid lapsed!

Hommikul, kui Kasparil uneaeg tuli, pakkisime kogu pere riidesse ja suundusime Keila keskväljakule. Seal oli advendi puhul laat ja kontsert ja kuusk ja päkapikud :) Grete ei kartnudki enam nii palju, kui suvisel Keila laadal ja vaatas hoolega ringi. No muidugi oli tuttavaid nägusid ka nüüd rohkem - mitut lasteaia sõpra nägime ja kasvatajaid ka. Ostsime kommi ja koduseid suitsu -ja verivorste ja vaatasime, kuidas lapsed laulsid. Kui Kaspar ärkas, jalutasime kodu poole tagasi.

Kodus said otsa hoobilt suitsuvorst ja pooled kommidest ja kuna me mõtlesime mu ema ka õhtusöögile kutsuda, siis tuli ka verivorstist puudu, nii et ma käisin kiiruga veelkord "vorstitelgis".

Õhtul tegime mõnusa jõuluroa - verivorstid pohlamoosi, kõrvitsa ja kartuliga. Vanaema tõi lastele päkapikud, millest mõlemad on hullult vaimustuses olid. Kasparile on neede närimiseks keelatud ja ta kohe kui ta neid näeb, püüab päkapikud kätte saada. Grete käib isegi täna nendega ringi ja sätib igale poole. Ja muidugi sokk akna peale riputamiseks...hommikul kohe kontrollisime, kas päkapikud on käinud. Ja pidevalt käib jutt, et kui Grete on tubli, siis päkapikud käivad ja toovad kommi/mandariine/mänguasju. Ise ta räägib, et ülehomme toovad päkapikud auto talle :D Homme ei pidanud midagi tooma, sest Grete vaidleb päev läbi emmega :)

Mmmmm...värske õhk!

Lõpuks ometi saime õue. Kaspar on toas olnud 2 nädalat, Grete nädala ja mina pole valges ka pea kaks nädalat õues käinud, ainult õhtuti poes ja tagasi. Värsket õhku oleme ainult akna kaudu saanud.
Igatahes õues oli mõnus, jalutasime postkontorisse ja väikse ringiga tagasi. Grete oli nagu kevadel karjamaale pääsenud vasikas, käis kõik poriloigud läbi ja plätserdas mõnuga, Kaspar tegi mõnusa pooletunnise une, niisama pikali ei tahtnud eriti olla ja hakkas häält tegema. Kuna ma arvasin, et ta kurgule külm õhk hea pole, siis esimeseks väikseks õueskäiguks 45 minutist täitsa piisas. Homme jälle ;)

Hirm haiguste ees!

Mul on vedanud, olen oma vanematelt hea tervise pärinud, isegi külmetushaigustes olen vähe olnud. Ja tegelikult on ju ka Ainar väga hea tervisega. Seega võib öelda, et äkki on ka Kasparil ja Gretel vedanud, äkki on nad pisutki tervemad geenid pärisnud. Siiamaani ongi elu näidanud, et ka Grete pole palju haige olnud. No see nohu ikka vahetevahel, aga see pole ju pooltki nii hull, kui igasugused kõrged palavikud, kõrvapõletikud ja igast muud hullud haigused, mis lapsi kimbutavad.
Nüüd aga pidevalt ju leierdatakse ainult sellest seagripist. Olime just ise nädalapäevad Ainariga siruli ja lapsed võitlevad siiamaani veel köha ja nohuga, siis paratamatult tuleb hirm peale. Just nüüd on hirm, et äkki juhtub midagi mu lastega, perega, lähedastega. Siiamaani on tundunud, et suuremad haigused ja hädad on ikka kuskil kaugel, asjad juhtuvad kellegi teisega. Aga kui jutt on ainult sellest, kui kergesti nakatuda võib, siis ei julgegi enam kuskile minna. Täna olin toidupoes(no seal peab ju käima), kohati oli tunne, et ei tahagi millegist kinni võtta, ei taha hingatagi, äkki istub mõni kuratlik pisikupoiss just minu võetud käru serval :(
Isegi perearsti keskusest helistati ja muudeti Kaspari detsembri mõõtmise-kaalumise aeg ära, kuna nii palju patsiente(loe:pisikuid) istub ooteruumis ja pole sinna niisama vaja tulla ja jõuludeks haigeks jääda.
Siis jälle loed mõnda head artiklit, kus on päris hästi räägitud, kui üle puhutud see gripivärk on ja häid näiteid toodud, miks ei tasu tegelikult paaniliselt ennast koju sulgeda. Siis lööb jälle pea klaariks, kuni järgmise kohutava uudiseni, kus räägitakse, et riskigruppi kuuluvad kuni 2 aastased lapsed ja noorukid ja neid võiks ikka vaktsineerida. Ja järgmisest artiklist loed, et enam pole mõtet vaktsineerida(mitte, et ma oleks seda üldse kaalunudki teha, mu ema on alati rääkinud, et vaktsiine võiks võimalikult vähe teha lasta ja olen seda üritanud järgida), vaktsiinid ise teevad hoopis hullemaid asju jne jne. Lõputu ring ühesõnaga. Kus siis on tõde?

Väsitav magamamineku-rituaal!

Kell on hetkel 22:57, kui seda postitust kirjutama hakkan. Ma ei ole eriti öö inimene, üritan võimalikult vara, koos lastega magama minna, sest mine tea, mis öö jälle toob. Aga viimasel ajal ei lähe ka lapsed vara magama. Eile oli Kaspar veel 23 ajal üleval, täna on selleks Grete, kes oma nukukäruga mööda korterit ringi kimab. No miks ei või nii olla, et nad lähevad ühel päeval ühtemoodi vara magama. Eile läks Grete üllatuseks kell 21:30 tuttu ja no siis pidi kindlasti Kaspar üleval olema. Täna oli kõik vastupidi. Kaspar kukkus kell 21:30 ära ja Gretet käisin mõni minut tagasi "magama-lugemas".
Ausalt, see on nii väsitav. Lisaks veel see, et iga jumala õhtu on Gretel vaja 2 või 3 korda magama minna. Ütleb näiteks kell 21, et tema tahab tuttu ja kõik. Läheme siis voodisse, ilusti teki alla ja hakkan raamatut lugema, kõik nagu tundub ok. Siis hakkab tema sosistama, et kas ta tahab veel mängida või et issile vaja tsau teha või mis iganes vabandus tal on, et voodist uuesti välja tulla. Nii me siis lähemegi uuesti elutuppa mängima ja u kell 22 uuele katsele. Ja vahest ka hiljem veel kolmandale katsele.
Kui ta lasteaias käima hakkas, läks ka õhtune magamajäämine lihtsamaks ja ööd rahulikumaks. Nüüd pole ta pea 3 nädalat saanud lasteaias käia ja öine trall hakkab jälle pihta :(
Lisaks veel see, et siiamaani olen alati pidanud mina teda magama panema, mitte ei lepi issiga. Ja praegu niikuinii jääb ju Kaspar ka ainult minuga magama, nii et õhtu on meil üks para trall. ja mitte kõige lõbusam trall.....

Püsti...igal pool!

Kasparil on nüüd püsti tõusmine päris käpas ja ta harrastab seda pea igas kohas. Kahjuks palju kohti on aga väga ebastabiilsed ja iga hetk võib ta kukkuda. Nii mul peavadki praegu silmad igal pool olema, ka kukla peal ja jalad stardivalmis, et teda kinni püüdma joosta. Lemmik kohad, kus püsti ajada, on tal Grete, mänguasjakorv, emme/issi, täna ka vannis väga julgelt, mis siis et ta kohe üldse ei taju, et kui mind juures pole, siis ta kukub..... ja kukub päris valusalt. Grete hüüab ka alati nii vahvalt: " Näe, venna seisab ise püsti!" Nii tore, kui ta selliseid asju tähele paneb.

Ikka...teeme nii!

Oiii, kus üks tüdruk on vaidlema hakanud või vastu rääkima. Mis iganes moodi seda nimetada, aga jubedalt ära tüütab.
Ütled, et palun lõpeta ära!
Tema paneb kohe vastu: "Ei! Ikka teen!", "Ikka panen!", "Ikka ütlen!" mis iganes vastus siis parasjagu sobib. Ja ta võib ikka väga pikalt vastu rääkida niimoodi, ise on väga rahul.


Ja teine hitt on seletada, mida ta parasjagu tegema hakkab ja lõppu ütleb: "Teeme nii!" See on muidugi väga armas ja kohati naljakas ja palju mõnusam variant, kui see esimene. Täna õhtul näiteks:
" Venna lutiga(mida venna ikka ei kasuta)magam ei lähe, pane palun see aknalaua peale!"
"Ei!"
"Palun, pane lutt ära, lutiga ei lähe magama!!!"
"Ma panen auto ja luti aknalaua pääle, ootama, teeme nii!"

Täpsus

Tõin täna Gretele uue värvi-kleepimis-mõtlemisraamatu. Ta valis sealt kõige ennem värvimise ja otsustas ühe kalakese punaseks teha. Ja oii kui mõnus oli näha, kuidas ta niiiiiii püüdlikult värvis, et mitte mingi hinna eest värv üle joone ei läheks. See oli nüüd küll esimene kord, kus ta nii täpselt värvis ja mis ka vähem oluline pole, et ta hoidis kogu aja vildikat õigesti käes. Nii tubli ja kannatlik.

Teise kala jaoks aga nii palju kannatust ei jagunud ja see värviti juba pisut lennukamalt.

Aitähh!

Suur tänu neile, kes ikka päeva jooksul helistavad ja küsivad, kuidas meil läheb. Vahepeal on küll selline isoleerituse tunne, kellegagi ju kohtuda ei saa, keegi külla tulla ei julge, õues pole Kaspar juba 1,5 nädalat käinud, minu sama aja trajektoor on ainult poodi ja tagasi ja Gretegi peab ju toas istuma.

Ma nii loodan, et täna(26.11) Ainar jõuab varem koju ja ma saan minna Keila Fotojahi lõpuüritusele. Kes mäletab, siis see on see sama, kus ma maikuus oma fotoga võitsin. http://web.keila.ee/34388 põnev on nüüd teada saada, kas ka minu pilt kalendrisse sai.

Ainar jõudiski koju ja mina sain üksi kodust välja minna. Esiteks mõtlesin, et kuna see ju kodu lähedal, et läheks jala, aga siis otsustasin ikkagi auto võtta...hea oli, sest ma olin vale kohaga arvestanud ja 6 min ennem algust olin ma hoopis teisel aadessil, kui ma pidin olema :D Õnneks kiire kõne Ainarile lahendas mu orjenteerumisprobleemi ja jõudsin suht kiiresti õigesse sihtkohta, mis asus tegelt Keila linnast väljas :D

Üritus iseenesest ju midagi suurejoonelist polnud, aga hästi tore, et masu-ajal üldse midagi korraldatakse ja tasuta kingitusi tehakse. Kohal oli isegi Keila linnapea, kes algul väikse kõne pidas ja osavõtjatele kalendrid jaotas. Sai kringlit ja jooki ja üht fotonäitust vaadata. Aaa...teid huvitab, et kas mu pilt kalendris oli...ei olnud! Aga tegelt ma olin ise sellega suht arvestanud, sest mul oli püstise formaadiga pilt, kalendrisse läksid aga laiupidi pildid. Kalender on iseenesest ilus...ja suur :) Tänasin korraldajat, linnapea tuli ka meie juurde, vahetasime natuke mõtteid teemal, et mida sarnast võiks veel Keilas korraldada ja seadsin sammud kodupoole tagasi. Igati mõnus vaheldus oli.

Sinepivann ja lepatriinu-sokid

Eile sai õhtul ära proovitud üks vanakooli kodune ravim - sinepivann jalgadele. Kuna Kaspar tegi veel õhtust uinakut, siis mõtlesin kõige ennem ise jalad sooja panna ja Grete kampa võtta. Aga sellest ei tulnud head plaani, sest Grete kardab meil kõiki selliseid "kahtlase" väärtusega asju nagu tuld. Ei meeldinud talle see kollane vesi...kahjuks. Mängis siis selle aja puhta veega soojas vannis. Mul aga jalad said soojaks ja täna hommikul tundub, et nohu on küll paremuse poole liikunud.

Kui Kaspar ärkas, võtsin tal ka jalad paljaks ja sulps vanni. Ta ei oska veel midagi ju karta. Tal hakkasid kohe jalad käima, nii et kogu vannitoa põrand ujus. Apteeker kusjuures soovitas ka käed sooja vette panna, nii ma siis vahepeal kukutasin ta vannipardi "kogemata" vette. U 10 min olime vist, siis kohe villased sokid jalga ja teki sisse. Tervis tuleb!

Ma ei tea ainult, kas ka Gretel....terve õhtu on ta turtsunud...tatti ei tule, aga aevastab pidevalt. Mul oli ju plaan ta homme lasteaeda viia, nii et võtsin kõik ravivariandid kasutusele, mis pähe tulid, sudafedi siirup, humer ninna(see sai ka pärast suurt meelitamist tehtud), vietnami salv rinnale ja õhtul, kui ta oli magama läinud, siis käisin ka salaja ninale määrimas. Tahtsin talle ka nö lepatriinu sokke proovida, aga ei taha ta neid täppe talla alla :( Kollaseid jooditäppe! Loodame siis, et need esialgsed variandid aitavad suurema nohu ära hoida. Kuigi kahtlus on hinges, et nohuse lapse ma täna lasteaiast tagasi saan...või mis veel hullem, ennelõunase kõne kasvatajalt, et Gretel nohu!

.....

9:50 sain telefonikõne, et võiks ikkagi Gretele järgi tulla...... eks me siis ole edasi kodused.

Hommik on õhtust targem

Öö möödus üllatavalt rahulikult ja hommikul tõustes Gretel enam palavikku polnud. Meel oli ka palju rõõmsam. Mul on ainult öö jooksul jälle nina kinni läinud, ei saa aru, mis nohu see seekord on? Neljapäeval tuli, laupäevaks õhtuks kadus ära, pühapäeval polnud midagi ja täna jälle tatt lippab...arusaamatu.

Grete jääb täna koju igaks juhuks, helistan veel perearstile, uurin mis tema asjast arvab. Ainar läks hommikul tööle ja ma hakkasin putru keetma. Nagu tavaline hommik...kuni...Kaspar ärkas ja ma teda pühkima-mähkima-riietama läksin ja kui ma kööki tagasi tulin, siis oli pilt selline :S No pott oli tegelikult ikka ka seal rõnga sees, aga no ma ei saa aru, kuidas minuga sellised asjad juhtuvad. Nii hästi polnud mul varem ikka läinud, et päris põrandani pudru jagub.....

Ja siis elutoas tegi Grete rongisõitu....

Aga pole hullu, nii kaua kui kõik terved on, siis need asjad on käkitegu. Õnneks jäi ikka potti ka pisut putru, panime metsmaasikaid aga peale ja sõime rõõmsalt hommikust. Mis sa hing rohkem oskad tahta :D

Kaspar sai püsti

7 kuud ja 1 nädal vana poiss ajas ennast täna täitsa ise püsti. Mitu head päeva on ta siin kõvasti trenni teinud, aga alati oleme lõpptulemuseni me teda ikkagi aidanud. Täna ta aga tuli käpuli minuni ja välgukiirusel ajas püsti. Ta proovib küll ka mujale ennast püsti vinnata(diivan, toolid jne) aga meie juures on ikkagi kõige turvalisem seda teha. Ja nüüd se käib tal tõesti mega kiirusel. Nüüd läheb veel pisut aega, kuni ta ka igale poole mujale hakkapb ennast jalule tõmbama ja siis on ka tükk aega sellist rahutut perioodi oodata, kuna tagasi istuma ta ju ei oska ennast veel lasta ja hakkavad mats ja maaühendused tulema. Ja oi, oi kui õnnelik ta ise on kui saab püsti seista, ajab ennast kohe kangeks, kui tahad teda tagasi istuma panna. Nii õndsa näoga vaatab ringi, et kas ikka kõik näevad, et ta püsti on :D

Mis siis nüüd?

Reedel tegi Ainar ettepaneku, et äkki mu ema tahab Grete nädalavahetuseks enda juurde võtta, kuna ta ainuke terve ja siis hoiab ta pisikutest eemal. Õnneks kõik klappis ja peale lasteaeda käis väike vanaema Gretel järgi ja nad linna sõitsidki.

Laupäeval üritasime kõik palju puhata ja ravida ennast. Ainaril oli päeval veel väike palavik, mis õhtuks kadus, mul on juba ka enam vähem olemine, ainult nohu paneb vahest pea ringi käima. Kaspar oli vahepeal päris väsinud olemisega, magas palju ja õhtuks tuli ka tema rõõmus meel tagasi. Mis kõige tähtsam, öösel saime magada. Pühapäeva hommikul oli juba palju, palju parem ärgata.

Grete käis laupäeval vanaemaga raamatukogus ja tiigi ääres parte söötmas, kodus laulsid Jänku Jussi karaoket ja lõikusid lumehelbeid. Õhtul aga ema helistas pisut murelikult, et äkki Gretel on palavik. Ta ju kraadida ei lase ja niimoodi käega katsudes ei saa päris kindle olla. Samas tuju oli suht hea ja tsirkust ta seal tegi, nii et äkki lihtsalt oli pisut soojem, kui muidu.

Pühapäeva hommikul, kui Kaspar oma esimesele unele läks, sõitsin mina linna Gretele järgi. Nad olid vanaemaga parasjagu õues jalutamas, käisid partidele saia viimas ja trolliga sõitmas :D Kui koju jõudsime, siis Kaspar ikka veel magas. Gretel oli hea meel jälle kodus olla, seletas rõõmsasti mis kõike ta vanaema juures tegi ja näitas oma lõigatud lumehelbeid ja joonistatud linnukesi. Aga midagi mind nagu häiris, põsed Gretel õhetasid ja pisut väsinud oli see olemine tal. Kaadima polnud ta nõus ja küsis magama hoopis. Kui ta oli uinunud, sain ta kraaditud.... ja 37,7 :( Mis see siis nüüd on? Kas tõesti ta pidas nii kaua vastu ja lõpuks ikkagi sai meil haiguse? Köha ja nohu tal pole. Loodetavasti saame kiiresti haigusele jaole. Homme jätan ta kindlasti lasteaiast koju.

Vähemalt Kaspar on täna saanud pikalt puhata ja toimetab mõnusalt oma mänguasjade kallal.

Ikka haiged

Täna on reede. Seis pole eriti paremaks läinud.
Kasparil on köha lahtine ja tatti voolab ikka. Samas õnneks on ta rõõmus ja tegutseb toas ringi, proovib ennast püsti tõmmata pidevalt. Peamine, et tal palavikku pole.

Minul tuli eilsega lisaks veel nohu, köhast ma ei saagi aru, vahel on nagu lahti, vahel kinni. Enesetunne ka kõigub, vahest on parem vahest kehvem olla.

Ainar on meil kõige haigem, eile tuli talle samuti nohu, aga lisaks ka veel palavik üle 38-sa, mis pole hommikuks maha läinud. Kurk pidi olema nagu pommiauk ja nägu paistes. No selline tunne on, nii ta ütles.

Grete on meil kõige tublim, ja sellest on ainult hea meel, sest ta on terve ja päevaks saame ta siit haigemajast eemale lasteaeda viia. Pärast 1,5 nädalat pausi läks ta väga hea meelga lasteaeda, mina viin nüüd hommikuti ja pole mingit probleemi. Mõni laps seal ikka nutab, kes on haigusega kodus olnud pikalt, siis läheb harjumiseks jälle aega.

Igatahes me ravime ja proovime terveks saada.....

Toit

Kui algul tundis Kaspar lisatoidu vastu rohkem huvi, siis nüüd peab juba vägisi talle püreed sisse söötma. Eriti suud lahti teha ei taha.
Täna proovisime esimese poe purgitoidu ära. Kuna ma poest head liha ei leidnud, mida talle ise teha, siis mõtelsin, et võtan lihaga poepüree. Polnud see ka suurem asi. See eest rinnapiima sööb väga isukalt ja lutipudelist vett meeldib ka hirmsasti juua. Eks see imemine on ikka veel tähtis.

Omamoodi jutt

Kaspar ka räägib meil juba, näiteks niimoodi, et Grete saab aru.
Ühesõnaga Kasparil on hakanud mingid silbid tekkima ja pidevalt kostub sealt: " Emme, emme!"
Eile olime näiteks vannitoas mähkusid vahetamas ja Kaspar jälle "emmetas".
Grete ütles selle peale: "Emme on ju siin!" :D
Ja kui kõht väga tühjaks läheb siis on mämm-mämm. Kindlasti mitte teadlikult, aga ta hakkab siis kaeblema ja suud liigutades kostub täpselt nii.

Kiire ülevaade

Grete läks hommikul lasteaeda, loodan, et tegin õige otsuse. Tundub, et nohust on ta täitsa lahti saanud, mõned korrad köhatab veel. Äkki ongi parem, kui ta kodust eemal on, siis ei jää haigeks.

Kaspar on nohune ja kergelt köhib. Aga ise on suht tegus ja rõõmus, loodame, et nii ka jääb.

Meie Ainariga oleme ka haiged :( Kurk valus, ajab köhima, lihased kanged, magada ei saanud öösel - algul oli teki all külm, siis läks palavaks ja kõik kohad valutasid..... hommikul on mul pisut parem, Ainaril pea valutas.

Et kronoloogiliselt kõik õige oleks, siis kirjutasin vanemate postitusete vahele, mis meil vahepeal huvitavat toimunud on...nii et kerige aga hiirenupuga lehte allapoole ja lugege ;) Neli postitust lisandub sinna lähiajal veel...no näiteks kuidas me esimese lumega kraavis käisime ja isadepäeval sporti tegime :) on mida oodata :D

Arsti juures

Gretel veel kergelt nohu, aga tundub, et hakkab terveks saama, kõrvad-kopsud-kurk olid täitsa korras. Ja väga, väga suured edusammud olid meil arsti juures, sest Gretel sai ilma kisata ja kinnihoidmiseta kuulata ja kõrvu vaadata, mul oli nii hea meel ja Grete sai kõvasti kiita. Ta oli ise ka vist rahul.

Kaspar kaalus 10340g, kuuga vaid 300g juurde võtnud, aga tema liikuvuse juures on see täiesti normaalne ja no mu käed ei kannataks ka seda välja, kui ikka veel iga kuu kilo või rohkem juurde tuleks. Pikkus läks 0,5 cm võrra lühemaks ja nüüd on ta 71 pikk :D No need mõõtmised on nagu on alati. Kasparil oli aga kurk punane ja pisut sees ka krõbises lisaks siis nohule, nii et meil soovitati tubased olla, mõndasid rohtusid kaustada ja terveks saada :)

Grete on nüüd nädal aega kodus olnud ja tundub, et mõned päevad on ta kindlasti veel, vaatame, mis nohu teeb ja siis otsustame, millal ta lasteaeda minna saab.

Kui arstilt koju jõudsime, mängisid lapsed rahulikult elutoas, piilusin, et kohe nii imelikult vaikne on. Grete kallistas vennat ja ütles: " Minu armas venna, kallis!" Üldse Grete tahab Kasparit hästi palju kallistada ja sülle võtta.

Kaspar ajab ennast iga võimaliku asja otsa põlvili ja hirmsasti üritab ka veel püsti ajada, aga päris veel pole saanud, eks see ongi tal järgmine eneseületus. Aga käpuli käimine läheb iga päevaga aina paremaks, juba minnaks köögist või elutoast esikusse, ma loomulikult saan sellest siis teada, kui Grete hüüab: "Vaata, venna läheb esikusse!"

Grete on üldse hästi palju ja armsasti rääkima hakanud. Kohe nii asjalik on. Eile näiteks läksime onu Reinu sünnipäevale ja Grete seletab: "Seda autot ei saa kaasa võtta, väike Liisa paneb selle suhu ja siis läheb kurku!"

Nädalavahtusel poes oli ka pisut naljakas olukord. Ma maksin kassa juures ja Grete näitab poe poole: "Emme, vaata, väike hiireke!" Mul oli kaardimaksmisega tegemist ja ei jõudnud kaua vaadata, millele ta näitab. Grete ikka seletab väike hiireke ja väike hiireke. Paar inimest minust taga pool oli ühel kliendil väike koer süles :D

Kuna olen kahe lapsega kodus ja aega vähe, siis on paljud teemad ka blogisse kandmata jäänud. Üritan lähipäevadel viga parandada.

Kaspar 7 kuune!

Mulle tundub küll, et see seitse viimast kuud on kuidagi väga kiiresti läinud. Grete küll nii kiirest 7 kuuseks ei saanud :D No loomulikult ta ei osanud pooltki nii palju ka, kui Kaspar praegu, kes istub ja käib käpuli ja keerab juba pool korterit peapeale.

Laupäeval küpsetas issi 7 kuuse mehe auks hunnik pannkooke, peale jäätist ja mustikamoosi, külas oli vanaema ja suur õde puhus küünlad ära - pidu missugune!

Lotta sünnipäev

Lotta sai juba 5 aastaseks. Täitsa lõpp! Alles oli see, kui ta oli esimene pisikene beebi minu elus ja nüüd on ta juba 5 aastane preili. Palju, palju õnne!

Sünnipäev oli vahva, lapsed mängisid hoolega vaatamata väiksele nohule, mis neil ninast välja kollitas. Kaspar pidas vapralt 2h vastu, sest temagi on juba nii suur ja asjalik, et tal on sellistel üritustel natuke tegevust...igasugu klotse ja topse on ju põnev lutsutada ja jälgida enda ümber toimuvat melu. Grete nautis kõikvõimalikke ratastel liikuvaid mänguasju, batuudil hüppamist ja turnimist.

Küüslauk

Kaspar läks täna magama kell 13:10. Ma magasin 1,5h temaga koos ja kui Grete ärkas, tulime ära kööki. Tavaliselt, kui Kaspar magab kasvõi 30 min, siis teeb ka tihti häält. Nüüd magas ta 3,5 h ja piuksugi tegemata. Miks ei võiks iga päev nii olla. Kell oli 16 läbi juba, mõtlesin, et äkki on talle Grete haigus külge hakanud, et ta nii kaua magab. Käisin teda pidevalt piilumas, sest kui ta ärkab, siis võib väga vabalt voodist alla kukkuda. Kell oli juba 16:20, läksin uuesti teda vaatama...kutt oli ennast oma voodisse nihverdanud, istus seal, rõõmus nägu peas ja kättpidi küüslaugu taldrikus :D Õnneks polnud ta midagi jõudnud suhu panna, ainult mööda voodit laiali ajada.

Rongisõit

Esmaspäev 9 nov.

Alati, kui keegi meile rongiga külla tuleb, siis Grete räägib, et tema tahab ka rongisõidule. Vähemalt on ta saanud rongijaamas vastas käia, see meeldib talle hirmsasti, aga päris rongisõitu see ju ei asenda. Eks ma iga kord räägin talle, et küll me läheme, aga ta on ju lasteaias olnud ja lihtsalt rongisõidu pärast pole ma raatsinud teda koju jätta.

Kuna ta täna lasteaiast nohu pärast koju jäi, on mul hea meel see ammuoodatud sündmus ära korraldada. Magasime kõik lõuanune ära ja ärgates hakkasime kohe jaama poole sättima. Plaan oli siis selline, et sõidame Hiiule ja Ainar tuleb meile jaama vastu ja sealt sõidame kohe autoga koju tagasi. Väga hea plaan ja kõik toimis. Kaspar jäi kodust väljudes kohe vankrisse magama, Grete oli aluse peal ja kimasime jaama poole.

Grete oli nii tähtis rongis, vaatas hoolega aknast välja ja jutustas, mis ta seal nägi.(mis siis, et pool teest oli kottpime õues ja midagi näha polnud) Tundus, et pettuma ta ei pidanud ja lõpuks ootas juba põnevusega, millal issi juurde jõuame.

Mu jaoks oli kõige raskem osa rongist sisse-välja saamine. Meie käru on päris suur ja raske ning rongi ja perrooni vahele jääb päris palju maad, nii et mul ikka väike hirm tekib, et ega me sinna vahele ei kuku. Seekord ei kukkunud.

Üks lubadus jälle täidetud!

Kahe lapsega kodus

oeh.....oeh....ei teagi millest alustada.

Laupäeval(7.11) hakkas Gretel kergelt nohu tulema ja esmaspäevaks rippusid kollid niimoodi juba ninast(teate ju küll, kuidas ta nuusata oskab :D), et lastaaeda viimine ei tulnud kõne allagi. 2 kuud on ikka väga suur saavutus, lastaia alguse kohta. Siiamaani pole tal mingit haigust olnud ja tegelikult see ju väga hea, ta sai kohe algul korralikult lasteaia rütmiga harjuda. No ja olgem ausad, ma sain ka väga mõnusa rütmiga kodus harjuda. Ühe väikse beebiga on kodus ikka tunduvalt kergem, kui kahe "beebiga".

Kaks esimest päeva oli meil siin ikka tõeline hullumaja, keegi ei leidnud oma kohta. Grete ei saanud piisavalt oma energiat laadida ja siis kippus seda venna peal välja elama ja mina olin siis see paha ema, kes tal pidevalt käskude ja keeldudega kannul käis ja teda igalt poolt ära tiris ja kamandas. Päris raske oli.

Nädalalõpp aga osutus mõnusalt meeldivaks, lõunauned tegime kõik koos paar tundi, kui Kaspar magas, siis meie mängisime Gretega. Ja kui Kaspar üleval oli, siis said lapsed ka omavahel päris hästi läbi. Ju see paar alguse päeva oli kõigile kohanemiseks.

Täna(16.11), kui ma seda postitus trükin, olen olnud nende kahega kodus juba pisut üle nädala ja täitsa mõnus on. Üldse ei kipu Gretet lasteaeda viima, kõik sujub koduski päris mõnusalt. Eks kriitilis hetki tuleb ikka ette, aga kõik saab rahulikult lahendatud.

Kaspar käputab

Kaspar hakkas täna käpuli käima. Ei jõudnudki 7 kuud täis saada ja liigub. Nii mõnusalt.

Lumi ja võimlemine ja isadepäev ja.....

Oii, kui mõnus lumi täna juba maas on. Eile oli ka natuke midagi, aga täna sajab juba hommikust saati päris korralikult ja maa on valge. Kasvataja rääkis eile, et kui lapsed olid õue saanud, kõik olid kohe oma pisikeste käekestega lund õrnalt paitama läinud. Ja siis maitsta proovinud ja üldse olid väga õnnlikud :)

Hommikul kimasime vankriga mängutuppa võimlema. Kaspar oli täna kuidagi viril seal ja väsis ruttu, ju uneaeg tuli peale. Kui kärusse sai, siis jäigi kohe kopsti magama ja magab veel praegugi elutoa akna all. Täna on beebivõimlejatel isadepäeva üritus mängutoas, aga nagu ikka satuvad kõik üritused ühele ajale, siis mängutuppa me ei jõua vaid läheme lasteaia isside spordiüritusele tervisekeskusesse. Sport võidab :D

Ja ööd on meil rasked.....

Magus ei maitse!

Kui Grete Mail on praegu magustoit "elu ja surma" küsimus, siis väike venna ei arva sest midagi.
Olen Kasparile kahel hommikul natuke ploomi püreed maitseks pannud pudru sisse ja no ei taha ta seda. Võbistab ennast üle keha ja üldse suud lahti teha ei taha, nagu seda juurviljapüreid ahmides teeb. Kui ei maitse, siis ei maitse. Mul pole sellest midagi. Niikuinii hakkab kunagi kommi näost sisse ajama nagu ta õde seda juba teeb, võivad need magusad püreed oma järge oodata küll :D

Lasteaialaps

Eile saime lasteaiast pildid kätte. Nagu kukununnud istuvad reas :)

Uued popid poosid

Täna on Kaspar hommikust saati

ennast sellisesse asendisse upitanud:

Nädalavahetusel proovisin teda potile istuma panna -

väga meeldib talle ja pissi oleme iga kord potti ka saanud.

Ja söögitoolis istub ta eilsest.

Grete lemmik on see ka nii, et läheb kismaks.

Nii nii natuke on veel puudu, et ta käpuli käima hakkaks, mingi väike nõks on veel mida ületada. Täna juba mõned sammud sai edasi, aga rohkem pole liigutanud, siis ajabki ennast niimoodi käpuli, nagu esimesel pildil ja prantsatab istuli.

Magustoit

Mingi aeg tagasi, kui me näiteks poest üllatusmuna või kommi tõime Gretele, siis ta tahtis seda kohe ära süüa, aga siis on teada, et ta soolast toitu ju pärast ei söö. No siis me rääkisimegi, et ootad natuke, sööme soolase ära ja komm on magustoit. Las see ootab laua peal ja kui supi ära sööd, siis saad magustoitu.
Nüüd on aga seis hoopis selline, et kui söömisest räägitakse, siis Grete nõuab kohe ka magustoitu... see peab siis ikka olema näiteks tarretis või üllatusmuna või kohuke jms. Muidu nagu soolane toit ei maitsegi eriti hästi, kui pärast magustoitu ei saa. Ma küll mõtlen päeval selle peale, mis õhtuks soolast toitu teha, aga magustoit läheb meelest. Alati pole kohukest ka kapist võtta, sest kui neid isegi sinna rohkem varuda, saavad need hoobilt otsa.

Kaspar

Hehh, Kaspar on ikka meil üks vahva kutt. Enamus ajast on ta rõõmus ja rahulik, mängib oma mänguasjadega, proovib viimasel ajal hirmsasti käpuli käia: käed lähevad ees, aga jalad ei tule järgi :) Kui õde kodus on, siis vaatab teda ja on hirmus õnnelik, et tal just selline õde on. Natuke proovib ennast erinevat asjade najale põlvili ajada. Kui keegi tema läheduses on, siis proovib sülle ronida ja kuituju kurvaks läheb siis väljendab päris hästi, et võtke nüüd mind sülle:käed on välja sirutatud ja teeb hirmus kurba häält. Püsti tõstes toetub jalgadele ka juba päris tugevalt, seda siis viimased nädal aega vist, varem ikka lasi põlve kergesti nõrgaks :)

Sööb hommikul putrusid ja pärastlõunat mõne juurviljapüree. Endiselt ma valmistan toidud ise, tundub, et Kasparil pole selle vastu midagi: suu on pärani - andke aga veel. Ma olen teda söötnud kiitoolis, aga kuna ta söömise ajal ka endale seal päris suure hoo teeb ja lusikaga seda väikset suukest on siis päris raske rihtida, siis tõin eile söögitooli ka keldrist üles. Kuna ta ju ilusti istub, siis on seal ehk mugavam keha kinnitada.

Grete Mai on aina tublimaks läinud vennaga suhtlemisel. Eile näiteks ajas Kaspar toitu välja elutoa vaibale, Grete oli krapsti püsti: "Kuule, venna!" ise jooksis salvrätti tooma ja pühkis toidu vaibalt ära, korrutades veel: " Kuule, venna!" Kallistamas ja muistamas käib pidevalt ja hästi hoolitsevalt paneb padja selja taha, kui Kaspar istub, et ta selili kukkudes pead ära ei lööks :) Grete teab ka väga hästi (enamus ajast), et kui venna magab, siis peab vaikselt olema. Eelmine nädalavahetus olime suvilas ja Kaspar magas õues vankris, ma panin Grete tuppa magama, Grete ütles:" Laula vaikselt, venna magab!"

Reedeti käime ikka võimlemas, Kasparile seal meeldib, vaatab teisi omavanuseid ja teeb rõõmsalt harjutusi kaasa.