10.02Sigajänes

Meil ei õnnestu väga tihti kogu perega ühel pildil olla. Ühel veebruari kuu päeval aga see õnnestus. Käisime Raasikul vanaisal külas ja nautisime lihtsalt üht lumist talvepäeva. Ehitasime koos lastega ühe suure monstrumi...alguses oli plaanis küll lumememm teha, aga välja tuli sea ninaga ja kuujänese(kolme kõrvaga Lotte raamatu tegelane, kes asjaga kursis pole) kõrvadega olend. Lühidalt sigajänes.

Pood on avatud

                                        Tavaliselt mõtlevad lapsed uusi mänge ja tegevusi välja, kui on pikalt kodus oldud ja isegi telekas ei paku enam pinget.

Nii avaski ühel päeval Grete Mai lastetoas pole. No see oli selline pood, kust võis igasugu kraami osta, toidust mänguasjadeni. Rahad tegime ise ja topsikud otsisime asjade paigutamiseks jne jne. No nagu poe mängimine ikka käib ;)

Kaspar

Kogu aeg tundub, et kirjutan Grete Maist....Kaspar nagu ei teekski midagi, ei õpikski midagi, kasvab kuidagi Grete Mai kõrvalt niimoodi möödaminnes :) Samas natuke nagu ongi nii, ta Grete kõrvalt sujuvalt õpibki igasuguseid asju ja need tunduvad nii loomulikud, nagu oleks ta neid kogu aeg osanud. Ta ei tule kohe nende asjadega lagedale, mis ta uut teeb ja need lihtsalt ise imbuvad igapäeva ellu :) Hüppab ja jookseb ja turnib ja igasugu muid tempusid teeb ta jooksvalt niikuinii :)

Tähti tunneb ta juba enamusi mõnda aega, aga ükspäev üllatas ta vannist välja tulles ja udusele peeglile erinevaid kriipse vedades, et ta oskab ka mõningaid tähti kirjutada :) Joonistamisel armastab ta endiselt musti toone kasutada.

 Kui tahtmine peale tuleb, siis proovib värviraamatust ka pilte nii värvida, et pliiats üle ääre ei läheks.

Kui varem ta ei arvanud midagi lipsust, triiksärgist ja vestist, siis nüüd pidulikul puhul kannab ta neid uhkusega.

Peaaegu alati, kui ma kodus kellelgi juukseid lõikan, siis palub ka Kaspar, et temal pisut juukseid kohendatakse. Nii ta siis märtsi lõpus endale kukeharja pähe saigi. Ise oli nii uhke ja lasteaeda minnes rääkis kõigile, et temal on nüüd kukehari peas :)

 Ja varsti ongi see väike kratt juba neljane :)

Haigused, haigused, haigused.

Võtan aasta alguse haigused ühte postitusse kokku ja rohkem seda teemat ei puuduta. Ptüi, ptüi, ptüi ;)

Jaanuari keskel(16.02) tabas siis ka meie peret suht laastav haigusteperiood, mis niitis lõpuks riburadapidi kõik pereliikmed. Nagu ka paljusid tuttavaid ja sõpru, saime meiegi mingi gripilaadse viiruse.

Kõigepealt jäi siis Grete Mai haigeks, ju siis arvatavasti lasteaiast sai, sest seal oli ka põhjalik kaos sel ajal. Ainar oli kohe paari päeva pärast järgmine. Mõlemal palavik, kurk haige köha, nohu. Ainar oli lausa 4-5 päeva täiesti voodihaige ja palavik käis kohati 38,5 peal. Kõige hullem oligi kurguvalu ja hääl oli ära. Ja totaalne jõuetus. Grete Mai palavik üle 38 ei läinudki ja ta põdes üldse kergemalt, samuti Kaspar, kes jäi siis nädal hiljem.

Kui teised hakkasid juba taastuma ja tujud ning olemine juba suht kõbus, siis lootsin mina juba, et ohh, äkki ma ei jäägi. Kasparist nädal hiljem, jaan lõpus, siis sain ikka minagi kogu jama kaela. Kurk oli meeletult valus ja 3 päeva palavikku, mis samuti oli seal 38,5 ligi. Lapsed olid väga mõistlikud, sest ma reaalselt ka voodist kaugemal eriti ei käinud need päevad, ning nad said oma toimetustega ise ideaalselt hakkama.

Ma võin käsi südamel öelda, et pole mul keskkoolist saati olnud mingit palavikuga haigust. Nohu ja väike kurguvalu on tavaline, aga see on selle jama kõrvalt köömes. Taastumine võttis ka ikka kaua aega. Hääl oli mul ikka pea paar nädalat suht veider ja keha sellest palavikust ka nõrk. Trennitegemisse jäi suur paus sisse ja siis ei saanud enam järje peale....ühesõnaga, sööge vitamiine ja hoidke viirustest eemale, on elu palju ilusam :)

Peale seda kulges päris pikalt ilma haigusteta. Märtsi keskel oli lastel korra mingi veider mõnetunnine oksendamine paari päevaste vahedega, aga ka ei midagi hullu.

Märtsi lõpu viimane nädal (25-31.0)3 läks aga köhimise ja nohu tähe all. Ainar võttis just selleks ajaks puhkuse, et saab oma suusakilomeetrid täis ja pisut tööst lõõgastuda...sai hoopis aga lastega kodus olla :)

Aprill juba tervitab päikse ja pisut soojemate ilmadega, kogume D-vitamiini ja proovime terved olla :)

Kommipäev

Ma arvan, et üks ainukesi uusaasta lubadusi, mis aasta lõpus sai tehtud, oli, et teeme lastele kommipäeva!

Ja nüüd kui käes on juba aprill, siis võin kinnitada, et see toimib super hästi. Nimelt meie lapsed on suured kommisõbrad ja nad võivad neid iga kell ja igas asendis valimatutes kogustes süüa. Isegi Kaspar, kes muudest magustoitudest mitte midagi ei arva. Komm on aga komm! Laste lemmik esimesest maitseelamusest alates :)) Üks tore tuttav rääkis oma kogemusest, kes kommipäeva just seepärast enda lapsele harjutas, et laps liiga aktiivseks magusast muutus. Meil seda probleemi pole...lihtsalt meie lapsed ei suuda ennast kommi nähes ohjeldada. (ega ka emme mitte :))) ja ega see suur magusa söömine pole nii tervisele kasulik ning samas rikub ka korraliku toidu söömisisu. Ja muidugi peale jõule on seda asja eriti paslik tegema hakata, esiteks komme sajab iga päev uksest ja aknast sisse ja magusat saab kahe suu poolega vintsustatud ning samas tuleb ka nii palju kommipakke, mida parema tahtmisegi juures ei jõua ära süüa. Nii me siis jõulu paki kommidega sisustasime päris pikalt uuel aastal laupäevaseid kommipäevi.

Nii saigi otsustatud, et laupäev on meie peres kommipäev ja pühapäev on ühe kommi päev. Toimib see siis nii, et muudel päevadel lapsed kommi ei saa. Kui siis erandkorras külas või kui pakutakse, aga seda juhtub ka tegelt päris harva. Ja pühapäeval saavad nad siis ühe kommi. Tänu sellele on nad hakanud magusat hoopis teistmoodi hindama. Ja samuti ka mina. Varem, kui kauem tööle jäin või muul vajadusel üritasin oma aega lastele kommiga kompenseerida, enam ka minul seda harjumust pole. Kui neile ka tuuakse nädala sees külakostiks magusat, siis nad praegu oskavad selle näiteks laupäevaks jätta. Või kui võtavad ampsu, siis panevad ülejäänud teiseks päevaks. Kommipäeval näeb aga asi välja nii, et nad võtavad kommipurgi ette ja võivad süüa palju tahavad. Mõnikord unustavad nad isegi hommikul, et kommipäev on ja ega nad siis terve päev neid ei söö, isu saab ruttu täis.

Igatahes praktikas proovitud ja toimib :) Soovitan soojalt. Nii on kommidest ka suurem rõõm ja on mida peale pikka lasteaia nädalat oodata.

2013...

....tegin nimekirja valmis...mul on veel pisut üle 20 postituse teha......

....hmmmm.....

Aastavahetus Hiiumaal

2013 saabumine pildis.....

Jõulud 2012

Algul tundus, et jõulud tulevad nagu jõulud ikka viimastel aastatel...no et iga päev on kuhugi kiirustamine ja küllaminekud ja täissöömine jne jne.

Aga otsustasime  hoopis see aasta, et veedame 24. dets õhtu täitsa oma kodus ja oma perega ainult. Ning viimasel hetkel mõtlesime, et teeme lastele ka üllatuse....JÕULUVANA!!!

Mina ei mäleta, et minul oleks jõuluvana lapsepõlves kodus käinud. Alati oli kas kott ukse taga või siis kingid kuuse all. Jõuluvanad käisid siis vanemate töökohtade jõulupidudel, lasteaias või koolis. Aga kodus mitte. Ega ma nüüd teab, mis vaimustuses ka temast pole(Ainar samuti), no eriti see luuletuse lugemise koht, aga tore oleks ju ikka rõõmu laste silmis näha. Nii saigi otsus tehtud ja üks tore jõuluvana meil ka jõuluõhtul tulla sai.

Oiii, lastele oli see niii põnev. Jõuluvana oli nii tore ja sõbralik ja kui viisakad lapsed olid. Kaspar oli kohe eriti tagasihoidlik. Grete luges ikka paar luuletust ja aitas lauluga Kaspari ka hädast välja. Kasparil tuli aga üks korralik kukerpall ja mingit muud trikki proovis ka teha :) Kingisaamisrõõm on ikka kõige suurem rõõm :)

 Järgnevatel päevadel käisime veel Paldiskis ja Raasikul ja Sakus....no ja seal oli kõigile üks üllatus varuks....veel üks jõuluvana!!! Oiii kui raske oli mu õel olnud suud pidada :D Nii et kohe esimene aasta ja toplet jõuluvanasid. Ju olime siis head lapsed olnud ;)

20.dets tädi Riinu päev!

Ma arvan, et see võis olla mingi novembrikuu päev, kui tädi Riin mulle helistas ja küsis, et kas Grete Mai tahaks temaga "Pipi Pikksuka" etendust vaatama tulla Estoniasse. No selgesee, et tahab :) Ma muidugi ei küsinud seda Grete Mai käest ja jätsin talle selle üllatuseks. Oii, kui pikk oli see aeg, kui saladust hoidsin :)

Kahjuks on esimesed emotsiooni küll tänaseks(aprill 2013, kui seda postitust kirjutan) ununenud(võiks ju blogi pidada jooksvalt, nagu see mõeldud on,  oleks palju lihtsam värskeid emotsioone kirja panna:D), aga ma vist rääkisin Grete Maile teatrisse minekust sel samal hommikul alles. Läksime küll lasteaeda, saatsin Grete Mai oma rühma, aga ütlesin, et ära riideid väga vahetama hakka. Niikaua, kui Kasparit sättisin, ootas Grete kannatlikult oma rühmas. Üllatus oli muidugi suur, kui ta sai teada, et täna ta lasteaeda ei lähegi, vaid saab hoopis päeva koos kalli tädiga veeta.

Ruttu koju tagasi, asjad kaasa ja linna sõit. Algul läksime mu töö juurde ja Riin pidi sinna Grete Maile järgi tulema. Nii nad siis tegutsesidki terve päeva koos. Kell 12 oli etendus, peale seda Hesburger, kust Grete sai  lehviku ja maski. Siis käidi Kasparile puzzlet valimas. Peale seda sai ülejäänud päev veedetud vist tädi Riinu kodus. Kui ma töö lõpetasin, siis võtsin Grete Mai kaasa.

Pikk ja väsitav, aga tore ja emotsiooniderikas päev. Grete Mail jätkus juttu oma päevast terveks koduteeks.

Pipi etenduse kava oli väga lahe, meisterdamist, kleepimist, joonistamist jätkub selles siiamaani.

13. ja 19. dets jõulupeod

Kaspari jõulupidu oli eriti varakult see aasta. 13 dets. Kuna see oli neljapäevane päev ja teade selle kohta tuli suht hilja, siis minul oli tööpäev täis bronnitud ja mul oli meeletult kahju, et ma pidu vaatama ei saanud minna. Sest...Kaspar pole selline, eks koju tuleks ja kõik lasteaias õpitu kohe ette vuristaks, tantsiks ja näitleks nagu seda teeb Grete. Nii ma ka ei tea, kas Kaspar on üldse midagi selgeks õppinud või mitte ja siis oleks peol olnud tore seda näha.

Õnneks aga Ainar ja Grete Mai said vaatama minna ja Ainar filmis kogu pidu. See oli tore vaatamine. Kaspar on sellistes olukordades hoopis tagasihoilikum ja vaoshoitum, kui te tavaliselt olete harjunud teda nägema. Ta tegi nii palju, kui oskas ilusti kaasa, aga mitte rohkem. Kui istuda paluti, siis istus korralikult ja kui lauldi-tantsiti, siis tegi sujuvalt oma asjad ära. Jõuluvanale lõi patsu ka ja kommikarp oligi käes :)

Rohkem nagu polegi kirjutada, kui külla tulete, siis küsige videot vaadata. Oma silm on kuningas!

Ja no Grete Mai peost pole üldse midagi kirjutada :D Sest neil oli toimus jõuluhommik rühma siseselt koos jõuluvanaga ja vanemad see aasta seda ei näinudki. Kogu oma jõulurepertuaari etendas Grete Mai kodus ja külas niikuinii korduvalt :)

17.dets 2012 silmaarst vol 3

Detsembris oli järjekordne silmaarsti visiit. Seekord siis kolmas. Teisel korral läks väga positiivselt ning arsti ootused olid seegikord kõrged.

Kontrollimise käigus selgus, et silm oli ka nüüd väikse hüppe paremuse poole teinud. Prillidega näeb ta nüüd mõlema silmaga ühe palju ja sinna piirini kuhu vaja. Arst oli ka meeletult õnnelik, ta kohe siiralt elab kaasa Grete Mai silma arengule ja see hoolimine teeb südame soojaks. Arst lühendas ka klapi kandmis aega. Pool päeva klapiga, pool ilma. Arst kiitis Grete Maid, et ta nii hoolikalt klappi ees hoiab, tänu sellele ongi arvatvasti nii palju paranenud. Ja siis kiitis vanemaid ja kasvatajaid samuti :)

Uurisin arstilt ka tuleviku kohta.... Ta ütles, et vara on veel midagi ennustada. Et klapist peaks kooliks ehk lahti saama, aga ta arvas, et prillikandjaks jääb Grete Mai ka edaspidi. Ja sügiseni või isegi aasta lõpuni arvatavasti ka prilliklaaside tugevust ei pea muutma.

Järgmine aeg on 8. mai.

Niisiis....(dets. 2012)

.....väikse uurimise andmetel pean ma ajas tagasi liikuma lausa detsembrisse. Sealt maalt on siis tegelikult igasugune informatiivne osa pooleli jäänud...

Detsembris hakkas tundma Grete Mai huvi kella vastu. Tõuke vast andis selleks tema silmaklapi kandmine. Nimelt seda tuli u õhtul 6-7ni kanda ja teda ikka pidevalt huvitas palju sinnamaani aega on jäänud ja millal täpselt see kell nüüd 6 on.

No ja nii see läks. Algul said selgeks üksikud täistunnid, no need kõige vajaminevamad ;) Ja siis hakkas ta ka ülejäänutest aru saama.

Aasta alguses(2013) hakkas Grete Mai aru saama ka pooltundidest. Kui kuhugi on minna vaja või mingit kellaaega tuleb oodata, siis ta täpselt teab palju sinna aega on veel jäänud, see on ikka väga mõnus teadmine ja teeb ka vanematele seletamise lihtsamaks. Umbes märtsiks said selgeks ka veerand ja kolmveerand ja mitu minutit läbi või mingi kellaajani parasjagu aega on. No ja ise on ta selle üle väga uhke, ta on meil nagu teadvustaja. Täiesti suvalisel hetkel võib ta teisest toast hüüda, et kell on näiteks kolm läbi 23 minutit :) Mitte et see midagi tähendaks, aga just see teadmine on talle oluline.

Siiani oskas ta kellaaega vaadata seieritega kella pealt. Tänu telekale hakkas ta ka aru saama, et on peale 1,2,3,4....jne numbrite veel 13,14,15,16...jne. Märtsi lõpus, aprilli alguses(2013) hakkas ta ka neist pilti vaikselt kokku panema ja saab vahest aru ka elektroonilise kella numbritest. Kell 20:00 või 20:30 on talle vist kõige selgemad, selle kohta on tavaliselt reklaam laupäeva õhtuse lastefilmi kohta :)

Ja kui siin aegadest rääkida, siis kalendrit vaadates jagab ta ka matsu lahti :) kas nüüd täielikult, aga midagigi :)

Et näod meelest ei läheks ;)

 Preili

 Kutt

 Näomaalingud by Grete Mai

 Loomaaed

 Kaisukate fänn

Pinksikunn
Tuletan meelde, et klikkige pildil, näete suuremalt ;)