Pool aastat...6 kuud... pole tegelikult täiskasvanule vahest üldse mingi aeg: läheb hästi kiiresti ja märkamatult ja suurt midagi ei toimu, teinekord võib aga kuue kuu jooksul olla tohutult muutusi. Alla 3 aastase lapse jaoks on aga 6 kuud väga pikk aeg ja laps areneb ikka tohutult selle aja jooksul.
0-6 kuud: väiksest vastsündinud "pambust" areneb üks asjalik beebi, kes juba mängib natuke mänguasjadega, võib istuda ja kellel hakkavad esimesed hambad tulema.
6-12 kuud on juba suurem areng, laps hakkab käputama, kõndima, võivad esimesed sõnadki juba tulla ja hambaid võib ka paras pärlirida juba olemas olla.
12-18 ja 18-24 kuud toimub pidev juba saavutatud arengu täiustamine.
Millest aga mul selle postituse mõte tuli? Alla 3 aastase lapse(räägin siis Grete Mai varal) puhul tundub 2aastasest 2,5 aastaseks saades väga suurte muustuste aeg. Laps saab palju iseseisvamaks ja ei sõltu enam nii palju emast, ta saab väga paljude asjadega ise hakkama.
Kui 2 aastaselt oli Grete Mai veel ikka päris väike, siis tundub, et 2,5 aastaselt on ta palju, palju iseseisvam. Mis on siis vahet 2 aastal lapsel ja 2,5 aastasel?
1.
Kõne areng: see vist on ühe suurema arengu viimase 6 kuu jooksul läbi teinud. Laps suudab ennast väljendada sõnadega, arutleda asjade üle ja suhelda täiskasvanuga.
2.
Mähkudest vabaks: kui 2 aastaselt käis Grete veel mähkudega, siis 2,5 aastaselt on ta täiesti mähkuvaba ja suudab täiesti iseseisvalt käia potil ja oma toimetused ära teha, ilma et me peaks meelde tuletama või küsima, et kas tal on pissi häda.
3
.Sööb ise! Enam ei pea lapsele toitu suhu panema ega tassi hoidma.
4.
Paneb riidesse: see on nüüd küll selline asi, millega Grete Mai sai juba edukalt ka 2 aastaselt ise hakkama, aga eks kõik on täiustunud. Lukud-nöörid-nööbid vajavad ikka muidugi abistamist, aga toariided ja enamus õueriided on ta võimeline kõik ise selga panema ja ka teisi näiteks lasteaias aitama.
5.
Peseb ise! Meie puhul on ainuke mure, et ta teeb seda siis kui ise tahab, aga ta saab sellega ilusti hakkama. Peseb ise käed ja näo ja hambad ja oskab ka korralikult kuivatada.
6.
Üksi! Teda võib jätta mõneks ajaks üksi teise tuppa mängima, kartamata et ta endale mingi jama kaela tõmbab, ennast vigastab või midagi muud juhtub. Enam pole ka muret teda vennaga kahekesi tuppa jätmisega, enam ma ei pea nii väga muretsema, et ta vennale midagi eluohtlikku teeks, kindlasti on oma osa ka sellel, et venna on suurem. Ja mis on muidugi hea, et kui ta ise midagi ohtlikku näeb, siis ta räägib selles meile, mitte ei lähe ise asju lahendama.
7.
Trepist saab ise üles ja alla, ilma et täiskasvanu teda aitama peaks. Kahe lapsega väljas käimisel on see väga, väga suureks abiks.
8.
Lasteaed! Selle oleks võib olla pidanud tegelikult kolmandaks kirjutama. See on lapse iseseisvumisel väga suure tähendusega. Esimene kogemus pikad päevad emast lahus ja nagu algul näha oli, pole see ka kõige lihtsam, aga kõigega harjub ja nüüd käib Grete mõnuga lasteaias.
9. Ja üldse saab laps väga paljude pisiasjadega
ise hakkama, ta ei vaja pidevalt täiskasvanu abi oma soovide täideviimiseks.
Ainuke asi, mis meil veel on jäänud nö beebiaja harjumuseks, et ma pean magamajäämise ajal kõrval olema. Aga kuna see käib laulmise või lugemise abiga suht kiiresti, siis see mind enam ei sega. Nii et kui ta praegu seda vajab, siis ei ole sellega ka mingit probleemi.
Kaspar lehvitab. Ta nagu u paar nädalat juba seda teinud, aga suht juhuslikult. Nüüd aga, kui ütled tsau, siis tõstab käe üles ja liigutab pisut labakätt, kuidagi huvitavalt käib see tal ja hirmus armsasti. Eriti meeldib talle issiga vastamisi lehvitada.
Pool aastat...6 kuud... pole tegelikult täiskasvanule vahest üldse mingi aeg: läheb hästi kiiresti ja märkamatult ja suurt midagi ei toimu, teinekord võib aga kuue kuu jooksul olla tohutult muutusi. Alla 3 aastase lapse jaoks on aga 6 kuud väga pikk aeg ja laps areneb ikka tohutult selle aja jooksul.
Eile käisime perearstil, kõik proovid olid korras, põletikke pole, ainult kurk oli Kasparil pisut punane. Diagnoosiks saime siis jälle selle 3-päevapalaviku. Neljas kord siis kahe lapse peale kokku.
Ja ongi jälle üks kuu täis. Täna ma ei imestagi, et ta 9 kuune meil, vaid hoopis, et juba kolme kuu pärast on meil 1. aastane poiss. Kolm kuud veel. Siis on juba rohi rohelisem ja ilmad soojemad :) ma juba täitsa ootan....
Eilne päev läks suht rahulikult. Kaspar magas palju ja palavik läks õhtuks 38 peale, aga kuna ta palju kaebles, siis ennem ööund panin ka küünla, mis laps ikka piinleb, äkki siis natukenegi on parem. Palavik läks arvatavasti alla, kuna kutt oli täitsa jahe ja tuju ka pisut paranes.
Öösel tundus Kaspar mulle juba kuidagi soe. Hommikul tõustes kohe kraadisin ja sain 38,6. Päris palju ju hommiku kohta. Kuna midagi muud tal viga pole, siis arvatavasti on see hambatulekuga seotud. Juba eile õhtul oli ta pisut viril ja teise hamba kohal igeme peal on juba väike täpp näha. Esimese hambaga oli ka ju u nädal pisut kehvemat tuju ja rahutumaid öid.
Hommikul käisime Hugo Oliveri 4.-ndal sünnipäeval. Hästi mõnus ja suur mängutuba oli, kus Gretel jätkus tegevust piisavalt. Grete oli algul tagasihoidlik nagu tavaliselt, otsis ja vaatas kõik asjad rahulikult üle. Pärast harjumist aga istus palju pallimeres ja lasi liugu, mängis nukkudega ja kiikus. Isegi torti sõi :D Kaspar aga magas pool sünnipäeva maha.
Õhtul aga tõstsime magamistoa ümber, lootuses, et äkki läheb Kaspari magamine paremaks. Tõstsime mööbli nii, et Kaspari voodi on meie omast eemal, täitsa toa teises nurgas. Kuna tal aga üks hammas praegu tulemas, siis tal pole tuju kõige parem, nii et ei tule sellest üksi magamisest ka suurt midagi välja. Proovin siis hakata selle magamisega rohkem tegelema, kui hammas väljas ja valu kadunud. 
Kuna Ainar pidi täna terve päeva võrkpallivõistlustel olema, siis kutsusin oma ema lastega mängima. Ja see oli hea otsus, sest tal jätkus palju rohkem energiat Gretega lumes möllata, kui mul terve talve jooksul kokku. Vanaema ja Grete Mai viskasid ennast lumme pikali, vanaema sõidutas jookujalu Gretet kelguga ja isegi mäest sõitis alla. Minagi tegin koos Gretega paar kelgusõitu. Pisut üle tunni aja õues oldud tulime tuppa sööma, kõigil põsed punetamas ja nahk märg lumes sumpamisest. Pärast lõunasööki läks vanaema oma koju lõunaund tegema, Grete jäi 14:45 teleka ette põrandale tukkuma(nüüdseks on ta juba 2h oma voodis maganud) ja Kaspari panin kell 15 teise tuppa, ise tulin "Meeleheitel koduperenaisi" vaatama. Paremat laupäeva ei oskakski soovida :)
Ahjaa, mina käisin juuksuris kolmapäeval ;)
Iga aasta on nii, et suuure hurraaga saab kuusk tuppa toodud ja ehitud. Mõnus kuuse lõhn on toas ja mu arust loob kuusk ikka lõpliku jõulutunde. Aga niipea, kui aasta läbi, siis mu arust võiks ka kohe kuuse välja visata, sest lõpuks ma unustan seda kasta ja neid neetud okkaid on kõik kohad täis. Tavaliselt oleme kannatanud kolmekuningapäevani ja siis kuusele "lõpu peale teinud". Aga see aasta.....
Aasta lõpp viis meid jällegi Hiiumaale. Sedapuhku aga tähtsamaks sündmuseks polnud mitte aastavahetus vaid Käina mamma ja papa kuldpulmad.
