Kõigepealt lasteaiast: see nädal siis juba kolmas päeva lasteaias ja nii suur edasiminek on, et kaks viimast päeva pole ta isegi nutnud hommikul. Ainar viib ta sinna, vahetavad riided, Grete läheb tuppa, räägib küll "Issi, issi!", aga siis läheb teistega mängima, Ainar läheb esikusse ja nuttu igatahes pole tulnud. Nii tore ju!
Iga päevaga rohkem tundub, et talle väga meeldib lasteaias. Kui mina peale lõunaund järgi lähen, on ta küll väga rõõmus ja rahul seal. Eile näiteks tegelesid näputööga ja ajasid suuri "pärleid" nööri otsa, kui mind märkas, tegi näo nagu poleks mind näinud, et tema tahab ju edasi mängida :D Nüüd on ka kindlamad nädalakavad neil, esmaspäeval oli näiteks võimlemine, täna peaks esimene muusikatund olema ja võimlemine ka vist uuesti. Stendi peal on iga nädala kohta tegevuskava, mida nad parasjagu õpivad. Hästi vahva tundub küll neil seal ja no ma ei suuda ära kiita, kuidas meil on kasvatajatega vedanud - lihtsalt super, super inimesed.
Ja meie väikevenna pole ainuke Kaspar Grete elus, üks tore blond Kaspar on tema rühmas ka, kes alati on hommikuti tal vastas ja õhtul saadab ära. ;)
Selle nädala viisakused, mis lasteaiast tulnud on:" Palun lauda!" ja " Head isu!"
Kohe algusest peale, kui Grete lasteaeda läks, pidid tal "kiisu sokid" jalas olema. Kuna neid oli meil ainult üks paar, siis ostsin mõned veel juurde.Nii et nüüd on tal iga päeva jaoks üks paar kiisu sokke!
Ükspäev ta sai näiteks täiesti uue salvrätiku paki kätte. Mõtlesin küll, et jube vaikne on tükk aega olnud, aga kontrollima ei läinud. See oli loomulikult minu viga, sest täpselt 100 paberit oli nii mõnusasti oma koha leidnud meie magamistoa voodil ja põrandal.
Nädalavahetusel pani Ainar Grete Mai riidesse ja saatis õue. Grete ütles ükse vahelt: "Tsau, homme näeme siis!" :D
Nüüd peab tal õues käies alati roosa käru kaasa olema, mille sees istub tema armas Mõmmi. Loomulikult algul ta kärutab sellega hoolega, lõpus saan mina seda käru tassida :) Aga see Mõmmi, kellest vist ennemgi juttu on olnud, on praegu väga oluline, ta on lasteaias ka alati kaasas. Mul on vahest hirm, et kui see peaks ära kaduma, et mis siis saab. see ju Kanada sugulaste käest kingituseks saadud ja siit ma sellist asemele ei leia.
Ja mille üle mul kõige parem meel on, et ta on nüüd vennasse rahulikumalt hakanud suhtuma. Eks selliseid eritit tugevaid hellusehoogusi tuleb ikka ette, aga aina rohkem toob ta vennale mänguasju ja kuidagi hoolivamalt ja õrnemalt suhtub temasse. Ja muidu on ka ikka venna kogu aeg meeles, hommikul tullakse kohe vennat vaatama ja lasteaias, kui ma üksi tuppa lähen, küsitakse, kus venna on.
No comments:
Post a Comment