"Minu oma...ei võta, vennnn-aaa!"

Jah, täpselt sellist lauset võib meie majas hetkel aina tihemini kuulda. Kaspar on lihtsalt nii liikuvaks läinud ja tunneb kõigi asjade vastu huvi, mis tema käeulatuses asuvad. Eriti huvitavad on õe mänguasjad, eriti veel puzzled. Kui neid näeb, lähevad silmad punni ja kiiresti nende poole ajama. Grete loomulikult on siis ka kohe omi asju kaitsmas. Mina ikka seletan kõrval, et kade ei tohi olla ja et Gretel on nii põnevad mänguasjad, sellepärast venna tahabki neid. See on loomulikult Grete kõrvadele nagu muusika ja siis ta ikka ise valib mingi mänguasja, mille ta siis lahkelt vennale annab. Ise ma ei lase väikseid asju ja puzzletükke võtta, sest need on lihtsalt ohtlikud.

Olelusvõitlus, mis muud.