Hirm haiguste ees!

Mul on vedanud, olen oma vanematelt hea tervise pärinud, isegi külmetushaigustes olen vähe olnud. Ja tegelikult on ju ka Ainar väga hea tervisega. Seega võib öelda, et äkki on ka Kasparil ja Gretel vedanud, äkki on nad pisutki tervemad geenid pärisnud. Siiamaani ongi elu näidanud, et ka Grete pole palju haige olnud. No see nohu ikka vahetevahel, aga see pole ju pooltki nii hull, kui igasugused kõrged palavikud, kõrvapõletikud ja igast muud hullud haigused, mis lapsi kimbutavad.
Nüüd aga pidevalt ju leierdatakse ainult sellest seagripist. Olime just ise nädalapäevad Ainariga siruli ja lapsed võitlevad siiamaani veel köha ja nohuga, siis paratamatult tuleb hirm peale. Just nüüd on hirm, et äkki juhtub midagi mu lastega, perega, lähedastega. Siiamaani on tundunud, et suuremad haigused ja hädad on ikka kuskil kaugel, asjad juhtuvad kellegi teisega. Aga kui jutt on ainult sellest, kui kergesti nakatuda võib, siis ei julgegi enam kuskile minna. Täna olin toidupoes(no seal peab ju käima), kohati oli tunne, et ei tahagi millegist kinni võtta, ei taha hingatagi, äkki istub mõni kuratlik pisikupoiss just minu võetud käru serval :(
Isegi perearsti keskusest helistati ja muudeti Kaspari detsembri mõõtmise-kaalumise aeg ära, kuna nii palju patsiente(loe:pisikuid) istub ooteruumis ja pole sinna niisama vaja tulla ja jõuludeks haigeks jääda.
Siis jälle loed mõnda head artiklit, kus on päris hästi räägitud, kui üle puhutud see gripivärk on ja häid näiteid toodud, miks ei tasu tegelikult paaniliselt ennast koju sulgeda. Siis lööb jälle pea klaariks, kuni järgmise kohutava uudiseni, kus räägitakse, et riskigruppi kuuluvad kuni 2 aastased lapsed ja noorukid ja neid võiks ikka vaktsineerida. Ja järgmisest artiklist loed, et enam pole mõtet vaktsineerida(mitte, et ma oleks seda üldse kaalunudki teha, mu ema on alati rääkinud, et vaktsiine võiks võimalikult vähe teha lasta ja olen seda üritanud järgida), vaktsiinid ise teevad hoopis hullemaid asju jne jne. Lõputu ring ühesõnaga. Kus siis on tõde?