Mis siis nüüd?

Reedel tegi Ainar ettepaneku, et äkki mu ema tahab Grete nädalavahetuseks enda juurde võtta, kuna ta ainuke terve ja siis hoiab ta pisikutest eemal. Õnneks kõik klappis ja peale lasteaeda käis väike vanaema Gretel järgi ja nad linna sõitsidki.

Laupäeval üritasime kõik palju puhata ja ravida ennast. Ainaril oli päeval veel väike palavik, mis õhtuks kadus, mul on juba ka enam vähem olemine, ainult nohu paneb vahest pea ringi käima. Kaspar oli vahepeal päris väsinud olemisega, magas palju ja õhtuks tuli ka tema rõõmus meel tagasi. Mis kõige tähtsam, öösel saime magada. Pühapäeva hommikul oli juba palju, palju parem ärgata.

Grete käis laupäeval vanaemaga raamatukogus ja tiigi ääres parte söötmas, kodus laulsid Jänku Jussi karaoket ja lõikusid lumehelbeid. Õhtul aga ema helistas pisut murelikult, et äkki Gretel on palavik. Ta ju kraadida ei lase ja niimoodi käega katsudes ei saa päris kindle olla. Samas tuju oli suht hea ja tsirkust ta seal tegi, nii et äkki lihtsalt oli pisut soojem, kui muidu.

Pühapäeva hommikul, kui Kaspar oma esimesele unele läks, sõitsin mina linna Gretele järgi. Nad olid vanaemaga parasjagu õues jalutamas, käisid partidele saia viimas ja trolliga sõitmas :D Kui koju jõudsime, siis Kaspar ikka veel magas. Gretel oli hea meel jälle kodus olla, seletas rõõmsasti mis kõike ta vanaema juures tegi ja näitas oma lõigatud lumehelbeid ja joonistatud linnukesi. Aga midagi mind nagu häiris, põsed Gretel õhetasid ja pisut väsinud oli see olemine tal. Kaadima polnud ta nõus ja küsis magama hoopis. Kui ta oli uinunud, sain ta kraaditud.... ja 37,7 :( Mis see siis nüüd on? Kas tõesti ta pidas nii kaua vastu ja lõpuks ikkagi sai meil haiguse? Köha ja nohu tal pole. Loodetavasti saame kiiresti haigusele jaole. Homme jätan ta kindlasti lasteaiast koju.

Vähemalt Kaspar on täna saanud pikalt puhata ja toimetab mõnusalt oma mänguasjade kallal.