Reedel võtsime siis ette jälle ühe rongisõidu Tallinna, väikse vanaema juurde Grete jäi lasteaiast jällegi koju ja ta nii ootas seda. Palju asju aga oli hoopis teistmoodi. Alustades sellest, et ilm oli sula ja M-E-G-A raske oli käru lükata, nii, et ma mitu korda ütlesin Gretele, et palun ära päri nii palju ja jutusta, sest emme ei jõua käimise ajal rääkida :)
Ja Grete vastus:" Emme, ole rahulik! Läheme vanaema juurde, seal saad magada! Emme...ole rahu-lik!" :D
Võtsime Leivakojast jällegi saiakesi ja läksime rongile. Rongisõit on, ausalt, tõeline nauding. Kvaliteetaeg Gretega. Kaspar magab ja meie siis Gretega jutustame ja sööme saiakesi ja vaatame õue ja siis poeb Grete mulle sülle istuma.
Nõmmel läksime maha. Hoolimata sellest, et käru oli lörtsipudrus raske lükata, läksime jalgsi läbi männimetsa Mustamäele. Ma panin kummikud ka jalga ja see oli super otsus, nii mõnus on nendega lompidest läbi tulisata, ilma et peaks kartma, et saapaid rikuks. Väike vanaema tuli meil poolele teele vastu ja siis oli ka mul pisut lihtsam, ema aitas käru lükata ja mängis Gretega. Põhiline, miks männimetsast läbi läksime, oli, et näeks oravaid ja õnneks me ka neid nägime, pikalt ja hästi lähedalt. Nii armsad olid ja Gretel rõõmust täitsa süda puperdas sees, nii vahva oli ta vaimustust näha. Teekond vanaema koju oli Grete jaoks natuke pikk ja ta kippus väsima, aga lootuses vanaema kodu juures parte sööta, pidas ta vapralt vastu. Seisulaud on ikka selles mõttes fantastiliselt hea leiutis.
Vanaema juures lapsed mängisid, lõunatasid. Grete jällegi magada ei tahtnud, hoopis Kaspar väsis ja tegi väikse uinaku. Kella poole viie ajal tuli meile issi järgi ja käisime kõik koos Suurt vanaisa vaatamas haiglas. Grete pole varem sellises kohas käinud ja esimene mure oli tal, et miks onu(garderoobi tädi) ta kombeka ära võttis :D Õnneks tulid ka Riina Ja Triinu-Liis samal ajal ja siis oli Grete tuju hoobilt rõõmsam. Liftiga on alati tore sõita, aga õigele korrusele jõudes ta pisut pelgas, aga harjus ruttu. Kasparil polnud loomulikult sooja ega külma, kus ta parasjagu on. Grete ikka suhtles rohkem tädi T-L, kui vanaisaga, aga lõpuks tegi tallegi patsu. Lapsed, eriti Grete, olid tegelikult pikast päevast väsinud ja me kiirustasime koju, mul oli vaja veel väiksel vanaisal juukseid ka lõigata. Ikka satub nii olema, et kõik toimetused/kohtumised kipuvad ühele päevale sattuma. Tulime haiglast välja, Grete õnnelik, et ikka onult(me ei tea siiani, misk ta tädi onuks pidas :D) oma kombeka kätte sai, hakkas ta trepist alla marssima, ise astmeid lugedes:
" Üks, kolm, neli, viis, kuus, viis, kaheksa, number, kaks! " :DDDDD
Lapsed jäid autos hoobilt magama. Vanaisa jõudis meiega samal ajal, sain ruttu töö tehtud. Kell oli juba päris palju ja ruttu vanni. No ei saa meie sellest mõnusast tavast, iga õhtu vannis käia, lahti. Isegi siis kui on pikk päev olnud ja hilja koju jõutud. See on nii hea tegevus lastel ja mõnus une-eelne rituaal. Vahepeal, kui Kasparit pidime rohkem vannis toetama, siis jäid mõned õhtud vahele, aga nüüd, kui Kaspar ka ise hoogsalt vannis tegutseb, siis on lastel jube vahva koos plätserdada.
Lpased uinusid pärast pikka, vahvat ja teguderohket päeva juba kell 21:30, ma sain natuke veel vaikuses ajakirja lugeda ja pugesin isegi põhku. Mõnus päev!
No comments:
Post a Comment