Teine katse: silmaarst

Tegelt ma pole kommenteerinudki, kuidas meil esimene kord läks: halvasti. Ta rääkis ikka ennem, et ei taha minna jne, aga see on teada et ta ei taha ju ühegi arsti juurde minna. Aga käia on ju vaja. Kui eesruumi läksime, oli kõik korras, mängis seal mänguasjadega ja toimetas. Kui arst tuli, hakkas kohe juba pelgama ja kui siis paluti ühe aparaadi sisse vaadata, siis oligi kõik, nutt tuli peale ja nii siis kogu vastuvõtu aja. Poeb mulle hästi kaissu, nutab ja pöörab pea täitsa ära. Ainuke asi, mis korraks tähelepanu võitis oli, kui ta sai oma vennast rääkida, aga sellest ei piisanud, et saaks silmad ära kontrollida.

Täna: jälle halvasti. Algus kõik nagu eelmine kord. Me olime muidugi kodus ka arsti mänginud, pilte vaadanud, ta pidi isegi Pipi, Tomi ja Annika komplekti saama, kui tubli on, aga see polnud enam stiimul, kui arst tuli :( Nutt jälle lahti ja arsti poole ei vaata. Terve mõistusega on kohe niii niiii raske sellest aru saada, et miks ta ei taha midagi kaasa teha, sest arst isegi ju ei puuduta teda, ei katsu teda millegagi, ta võiks asju mulle vastata, aga ei. Ta on ju laps ja lastel on oma tujud ja hirmud ja tema kardab meil arste ja nii ongi. Hirmsasti loodan, millal ta hakkab neid asju mõistusega võtma ja see hirm üle läheb. Seekord hakkasin ise ka nutma, eks sellest pingest ja lapsest oli kahju ja õnnetu olin, et jälle see aeg untsu läks. Arst on nii tore ja kannatlik ja lohutas meid, et küllap tal on selline periood ja ehk läheb mööda. Kohati ta märkas, et võib-olla sellel silmal polegi midagi viga, aga päris kindel ei saa olla.

Järgmine aeg on novembri lõpus. Kahtlen, et siiski mingit suurt muutust on :( Lootus sureb viimasena, nagu mulle üks sõber täna ütles! Loodame siis edasi.