Tere, pole ammu kohtunud....

Juba september: pime, külm ja vihmane..... ja haigused kimbutamas.

Olen hetkel palavikulise Gretega kodune. Kaspar on hetkel teist päeva peale oma haigust lõpuks lasteaias ja rõõmsad uudised on, et mõlemad hommikud on ta ilusti jäänud, nii et ma pole isegi pidanud minema luurama, vaid oleme kalli-musi-tsau teinud. See on mulle suur kergendus.

Grete Mai aga on 4 päeva juba väikse palavikuga kodus, täna lõpuks läheme perearsti juurde, vaatame ega mõni põletik kuskil sees ei ingitse. Vahest ta kurdab kõrvavalu, aga sinna sisse ma ju ei näe. Aga kodus olemist ta vist täitsa naudib. Kuna ta on ilma vennata ja saab rahus oma asjadega mängida, ilma et keegi lõhuks ja segaks. Lisaks emme, issi kogu tähelepanu. Ahjaa, me ju käisime minu sünnipäeval Gretega esimest korda hambaarstil ja ta oli niii-niii tubli. Ma vist ei suuda seda siiani hästi uskuda. Ta väga ootas sinna arstile minekut. Ma arvasin ikka, et küll ta lõpuks seal ooteruumis murdub ja ütleb, et ta ikka ei taha minna, aga ta oli lõpuni tubli. Tooli istus minu süles, tegi ilusti suu lahti ja lasi hambaid vaadata. Arst kiitis takka, et ilusad valged hambad, ainult et igeme äärest peaks veel pisut hoolikamalt pesema. Väike täpike, mis mulle muret tegi silmahambal kaeti ka liimiga kinni ja öeldi, et see pole midagi hullu ja jäävhambaid see ei kahjusta. Paluti jälle poole aasta pärast näitama tulla. Ja lõpus sai Grete väikse kingituse valida, see oli tema jaoks tipphetk :) Kõik jäid rahule ja ma olin ikka väga uhke Grete Mai üle. Nüüd siis silmaarstile aeg, sest seda ta ka ikka ülepäeviti küsib, et lähme vaatame, kas peab prillid panema või mitte :) Perearstile ta siiski veel nii suure heameelega minna ei taha :( eks täna näeb, kas ta suudab mind üllatada.

Kasparist: nüüd siis ütleb ta ka õde ja Grete Mai, see sai selgeks augusti lõpus. Vahest ikka vanast harjumusest tuleb Pä ka :) aga jutt jookseb ikka tal kogu aeg, saadab kõiki ta tegevusi. Juba tulevad neljasõnalised laused ja pidevalt seletab, mis ta teeb ja mis ta näeb. Ta on nii vahva praegu. Kuigi kaheaastase jonn on ka ikka täiega sees. Viskab lihtsalt põrandale pikali ja viskleb ja jaurab, kusjuures see tundub pigem koomiline...muidugi niikaua kuni ta seda poes ei tee :) Ilis(Iris) oskab öelda, tädi Ines, vanaema, vanaisa ja paljud teiste sõprade ja tuttavate nimed on vahepeal selgeks saanud. Ja kasutab neid üsna palju, sest see on uus ja põnev, kui kedagi nimepidi kutsuda saab. telefonis on juba natuke suuteline rääkima, iseasi kas võõras sellest aru saab.

Kõik asjad ei tulegi meelde, mis siin vahepeal toimunud on, kuigi pidevalt mõtlen, et vot selle peaks üles kirjutama ja selle ja siis ongi juba 3 nädalat vanast postitusest möödas ja vahepealsed asjad ununenud. Ikka pidevalt lapsed üllatavad uute asjade ja tegevustega, aga kas neid kõiki peabki üles märkima...prooviks hetkes elada ja neid hetki nautida!

Mina olen nüüd 30 ja väga uhke selle üle :) Kõigile sugulastele, kes meie blogi loevad ja minu suuuuuuurest kingitusest osa võtsid, saadan suuured suuured tänusõnad. Ma olen ülimalt rahul oma uue "mänguasjaga", kuigi kerge aukartus on tema ees ja ma pole täielikult vaba aega saanud temale pühendada, aga kindlasti varsti ma selle aja leian ja siis juhtub nii, et ma tükk aega ei pane teda käest :) Suur aitähh veelkord kõigile!