Suured asjad...

24,25.03 Ainaril algas nädalane puhkus. Mina olin juba ammu unistanud vannist meie vannitoas, sest miskipärast on duzzikabiinid mulle täiesti vastuvõetamatud, pole seal õhku ega ruumi.... Ja pärast ligi 3 aastat siin korteris elamist jõudsime selleni, et vahetasime kabiini vanni vastu. No küll on ilus ja arvata võite, kes selle üle kõige rohkem rõõmu tundis, muidugi lapsed.

26. 03 Oli Kasparil kauaoodatud nina-kõrva-kurguarsti vastuvõtt.

Kasparil on nüüd kättejõudnud aeg, kus ta arsti juures olla ei taha, keeldub igasugusest koostööst :( Grete Mail oli see siis u 2-4 aastaselt ja see oli mu jaoks üsna väsitav. Nüüd aga võtan seda küll pisut stressivabamalt, aga ikkagi pole see kuigi meeldiv. Kui on ikka vaja eriarstile minna ja poiss midagi ei näita ega kontrollida ei lase ja pistab lihtsalt täiest kõrist röökima, on see kohati suht piinilik ja samas kurb. Ma usun, et see on puhtalt ealine käitumine ja ta ise seda põhimõtteliselt ei kontrolli. Ei meeldi ja kõik, mittemillegagi pole võimalik ära meelitada. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida :D

Nii ma siis seal arstikabinetis rääkisin, mis ma oskasin ja kirjeldasin Kaspari hetkeseisu: kõva nohisemine ja kohati norsatused öösel, väga tihe nohu eriti selle aasta algul, rääkimisel on tunda, et räägib kuidagi läbi nina, hingab väga palju suukaudu, bronhiite on esinenud. Lisaks võtab ta ju igapäevaselt astmarohtu. Arst palus peale esimest röökimist lapse veelkord kabinetti tuua ja kuna ta suu täiesti pärani karjus, siis oli võimalik kurku näha, seal pidavat kõik okei olema ja arst täiesti rahulikult lohutavalt ütles mulle, et see on lapsel täitsa tavaline käitumine, ikka juhtub :) Anti saatekiri röngenisse. Ma muidugi arvasin, et sellest ei tule siis sootuks midagi välja, seal ju peab liikumatult olema, aga see poiss suutis mind jälle täielikult üllatada. Ütlesime, et läheme pildistama ja no ta oli seal vait nagu sukk ja ei hinganud ka vist. Täiesti ideaalne. Pilt läks digitaalselt otse arstile ja pärast telefonikõne kliinikusse, sain teada, et adenoidid on suured. Teate, ma tundisn kergendust...muidugi on seda imelik lugeda, aga vähemalt on mingigi selgitus ta haigustele ja olemisele. Kuigi lõplik otsus on vanemate teha, siis arst ikkagi nii suurte adenoidide puhul soovitas operatsiooni. Ma isegi tegelikult ei mõelnudki võimalusele seda mitte teha. Nähes Kasparit iga päev ja tunda on , et tal on vaevused hingamisega, siis loodan, et adenoidide eemaldamine on üks võimalus paremale tervisele. Kiirelt rääkides, siis tasuta aegade järjekord ulatus novembrisse ja tasulist on võimalik isegi kuu jooksul teha, siis kiirelt otsustades panin meid tasta järjekorda, sest summa, mis tasulise eest küsitakse pani ikka algul mõtlema. Iga kell saab aegasid ülber muuta.

26-27 märts pärast arstil käiku põrutasime otse Pärnusse spasse puhakama. Lapsed on mõlemad parajad veeloomad, nii et mis paremat saaks olla, kui basseinis hullamine. Kohe peale kohalejõudmist sukeldusime basseini ja veetsime seal ligi 1,5h. Siis õhtusöök, siis paketi sees oli veel tunnike bowlingut ja pärast seda läksid Ainar ja Grete Mai veelkord vette hullama. Kapsar oli juba piisavalt väsinud, nii et meie jäime tuppa und ootama. Vesi väsitab nii mõnusalt, et lapsed magasid hästi ja pikalt kogu öö. Mina jõudsin veel ennem teiste ärkamist ühe kosutava hommikuujumise teha, siis kõik koos hommikusöögile ja JÄLLE basseinidesse. Nüüd kus lapsed olid värskelt puhanud oleks nad seal tunde olnud :) Pole neil probleemi vee all ujuda ja äärte pealt bassini hüpata, torudest käis hoogne allalaskmine. Grete veel ujumisele päris hästi pihta ei saa, nii et sügavas basseinis tuleb mõelmaid lapsi aidata. Madalas lastebasseinis saavad aga nad mõelmad väga hästi ka üksi hakkama.

Kui meie perel on võimalus puhkama minna ja arvestades, et lapsed on kaasas ja et neil ka tore oleks, siis spa on kindel valik. See oli vist meil juba 3. kord niimoodi puhkamas käia ja iga kord on kõik väga hästi sujunud.

28-30.03 käisid mõlemad lapsed ilusti lasteaias ja meie saime Ainariga ka omaette pisut puhata, suvilas tööd teha ja kinos käia.

2.04 Vahepeal olime kõvasti mõtlemistööd teinud ja Ainariga asja arutanud, , siis otsustasime, et võtame tasulise operatsiooni aja ja teeme selle opi võimalikult kiiresti ära, et lapsel oleks hea olla, suvel kosuks ja sügisel saaks juba uue hooga lasteaeda minna ja loodetavasti juba tervema ja tugevamana. Esmaspäeval kliinikusse helistades pakuti aega juba 11 aprilliks. See võttis mind ikka korralikult kokutama, kuna aga Kaspar hetkel terve on siis võtsingi selle aja, millal siis veel :) Hakkasin otsima võimalust, et ta kuni operatsioonini saaks kodus olla ja lasteaeda ei peaks minema, sest Kaspari puhul on see koht, kust pisikuid üles korajata. Operatsioonil võiks aga laps võimalikult terve olla, nii et korjandusega me hetkel tegeleda ei soovi. Kahjuks aga teisipäeval pidid ta ikkagi aias olema. Kolmapäeval käisime uuesti kliinikus vajalikke pabereid toomas ja infot kogumas ning nädal enne oppi on ka vajalik vereproov teha. Selles suhtes olin ma skeptiline, et mis Kaspar sellest arvab. Ei arvanudki midagi. Pistis röökima, nii et mina ja üks õde hoidsime teda kinni ja kolmas inimene võttis veenist vere. Ma isegi ei taha ettekujutada, mis enne opi toimuma hakkab :S Kuna siiani pole helistatud, siis arvatavasti vereproov on korras....aga.....Kaspar on jälllleeeee tugevas nohu, pisut köhis mõned päevad ja silmad ajavad rähma. See võib kõik olla tingitud nohust ja ma siiiralt loodan, et kolmapäevaks on suuremalt jaolt haigus taandunud. Päris korralik stress on mul sellest muretsemisest. Praegu olen ma veel operatsiooni koha pealt rahulik, aga kuuldes teiste kogemusi, siis üldnarkoosi panemine ja sealt ärkamine pole kõige meeldivam, siis arvan, et seal kohapeal läheb keeruliseks. Saaks juba ühele poole ja ma väga, väga loodan, et saame ikka seekord selle opi tehtud.

Kõik pöidlahoidjad olge te juba ette tänatud :)