(14.09)Nonii, lapsed alustasid oma selle hooaja lasteaiateed 7ndal augustil. Alguses oli nädalake lasteaed veel suvereziimil ja rühmad kokku pandud. Juhuse läbi sattusid meie mõlemad lapsed ühte rühma. Siis mindi lasteaeda koos ja täitsa hea meelega. Mõned kasvatajad olid vanad tuttavad, mõned uued.
Teisel nädalal olid lapsed onu Reinuga kodus, sest Grete Mail oli väike nohu.
Siis aga mindi juba oma õigetesse rühmadesse. Grete Mai oma tuttavasse Pipi rühma, kus ainult üks kasvataja oli vahetunud. Grete Mai käib lasteaias suure rõõmuga ja probleemi pole, eriti kui veel mõni päev lähed ennem lõunat järgi või tavaliselt esmaspäeva puhkepäevaks annan.
Kasparil aga ei läinud seekord algus kõige kergemalt. Temal oli rühmaruum ja kogu õpetajate naiskond uus. Suur pluss oli, et Kaspar sai värskelt remonditud rühma, aga lapsel on vist sellest suht ükskõik. Tema oleks pigem eelistanud vanu tuttavaid õpetajaid. Mõned esimesed päevad mindi rahulikult ja nüüd kaks nädalat tagasi reedel hakkas meil jama pihta. Kaspar ütles, et tema ei taha lasteaeda minna ja kõik. Rühma ukse pealt õpetajat nähes tõmbas täiesti endasse ja puges mu kaissu. Suure vaevaga saime riidesse ja lõpuks andsin nutva lapse lihtsalt õpetajale üle, sest mina pidin tööl olema ja lapsed lasteaias. Ise läksin ka pisaraid valades kodu poole.
Nii see jätkus ka järgneva nädala, ainult hullemaks tegi asja see, et nüüd ei jõudnud me isegi lasteaeda, kui juba laps krampi lõi. Ei taha lasteaeda, ei taha lasteaeda oli pidev jutt. Isegi ühel öösel läbi une. Mina olin juba selleks ajaks tugevam ja enam see nii hinge ei läinud. Mitu päeva andsin karjuva lapse õpetaja sülle, sest muidu oleks ta mulle järgi tulnud. Ta isegi polnud nõus riideid vahetama. Ta pani mind proovile ja mitte vähe, et äkki ma murdun.
Kõik muutus aga sellest nädalast. Teisipäeval oli veel nutuga minek, aga kolmapäeval mainiti küll kodus, et ei taha minna, aga lasteaeda jõudes oli keegi lapse ära vahetanud. Mitte mingit protesti polnud, riided vahetati ilusti ära, kalli ja lehvitasime aknast. No täiesti klõps! ja kõik muutus. Nii on nüüd kolm viimast päeva olnud. Kodus küll öeldakse, et ei taha minna, aga vastu enam ei punnita ja rühma minnakse rõõmsalt.
Kasparil on endiselt ta kaisutekk kaasas ja sellega ta magab ning magades pissimine pole ka kahjuks paremaks läinud. Mähkud on alati jalas, et oleks rahulikum magada. Selle lasteaias käimise protestiga oli ka see muutus märgata, et viimased päevad ta pole lasteaias voodisse pissinud. Ta seal keeldub mähkusid panemast ja varem oli voodi märg :( Loodame, et nüüd rahulikumaks muutudes läheb ka see probleem väiksemaks.
Kasparil tuli ka eelmine reede kodus olles päris vesine nohu, mis pühapäevahommikuks oli kadunud. Terve suvi läbi olid lapsed terved. Eks nüüd esimesed kuud näitavad palju sellest adenoidi opist kasu oli. Varem kestis nohu ikka Kasparil nädalaid.
No comments:
Post a Comment