Kannatust, ainult kannatust....

Jagaks keegi seda kannatust siis, oleks palju kergem :)

Täna on siis Grete Mail aeg hakata prillide peal klappi kandma. Ja no see ei lähe kergelt. Heal juhul tund aega on see kasutuses olnud ja mul on lapsest tõeliselt kahju. Kui prillide üle oli ta väga õnnelik ja kannab neid uhkusega ning hea meelega, siis klapiga on hoopis teised lood. Ta näeb kõike nüüd selle laisa silmaga udusena ja see teeb ta nii käsituks. Grete Mail pisarad jooksevad ja ta on nii kuri, ütleb, et see on täiesti ebaaus, et Kaspar ei pea klappi kandma. See algus on tõeliselt keeruline. Pakkusin, et teeme midagi koos, loen talle raamatut või mängime koos, aga see ka ei aita, sest ta ju ei näe õieti midagi :(

Pange ennast tema asemele...kui te olete siiani kõike hästi näinud ja äkki näete te udusena kõike oma ümber...njahh, see on tõesti ebaaus!!!

Kirjutan siin praegu seda postitust ja teisest toast kostab ahastuses lapse hüüe: Oehhh, kui paha elu mul on!

Need on siis esimesed emotsioonid...


.....