Beebit pole enam

Kogu aeg kirjutan Gretest, aga mis meie väike Kaspar teeb?

Kindlasti tema lemmik asend on praegu kõhuli, siis saab kätega ennast üles tõsta ja natuke roomamist harjutada. Ta on tegelt tõesti tubli, tõmbab jalad kõhu alla ja tõukab ennast edasi. Eile nägin juba, kuidas kõhu alt valgus läbi paistis :). Üks väike ussike on ta küll, kuidagimoodi liigub ta külgepidi ka, kõhuli olles saab igatahes kõik enda ümber olevad mänguasjad kätte. Ja kõik mis tema käes on need peavad ka suhu minema. Pikali on teda võimatu hoida, kohe kas keerab kõhuli või kangutab ennast kõhulihastega üles, pea kõige ees. Kui ta natukenegi on nõus selili olema, siis proovib ta oma varbaid püüda, mõned korrad on isegi kätte juba saanud.

Kiiktoolis on ta viimasel ajal näiteks nii:

Või kui ta just seal toolis ennast niimoodi ei kanguta, siis teeb endale päris suure hoo ja kiigub mõnuga, selle ta sai umbes nädal tagasi selgeks ja naudib nüüd täiega.

Grete ka aina enam kutsub teda vennaks mitte beebiks enam. Tundub, et beebit pole meil enam majas :D