1.september!

Ausalt öeldes, siis viimased 9 aastat pole 1. septeber minu jaoks mingit tähendust omanud. Muidugi oli 1. sept pidulik päev, kus ema alati kooki tegi ja õpetajatele lilli tuli viia, aga samas lapsele tähendas see "puhkuse" lõppu - vaheaeg sai läbi ja tuli jälle kooli minna.


See aasta on aga kõik teisiti, väga ootamatult tuli Grete Maile lasteaia kutse ja esimene lasteaiapäev sattus just olema 1. sept.


Mis meil siis täna hommikul toimus? Kui eile sai rõõmsalt veel räägitud lasteaiast, siis täna hommik oli hoopis teistes toonides. Esiteks õues oli kuidagi külm ja pime ja kõle. Grete tõusis ja jooksis kohe multikaid vaatama. Nägu ja kikusid pesema polnud nõus, rääkimata riidesse panekust ja lasteaeda minekust. Mis siis nüüd? Lõpuks sai Ainar talle kuidagi püksid jalga ja ma meelitasin talle pluusi ka selga, mis kohe ära kisti. Põrandal ta nuttis ja jonnis, sekka tuli: "Ei taha!" Mis sa teed, ei hakka last ju vägisi ka lasteaeda vedama. Siis aga päästise meid garderoob. Läksime talle uut pluusi otsima, tüdruk vaatas mitu pikka minutit kapi ees ja valis pluusi. Maipõrnikate oranz ja Grete Mai nimega pluus sai väljavalituks. Tuju muutus 100%, kohe läks pusa selga ja papud jalga, issi ees veel uhkustati, et pluusi peal on põrnika pilt ka.

Nii ta läks, reipal sammul, mudelauto käes ja helkur kaelas :D


Sõit lasteaeda.

Kui algul taheti kohe õue mängima minna, siis tuppa meelitas Eesti lipp, mis ukse kohal Tarkusepäeva puhul lehvis. Saime rühma ukse vahelt sisse, tuli meile kasvataja Anu vastu, küsis lapse nime ja imestas, et meid polegi nimekirjas. No misasja, mõtlesin mina. See päev ei anna enam "paremaks" minna. Siis aga selgitati, et oleme ikkagi õiges kohas, Grete valis endale kapi, vahetasime riided. Nii kaua nõuti rahulikult, et emme oleks juures ja tuleks tuppa sisse ka. Pudrukausid juba ootasid laual, Grete läks natukeseks kohe mängima. Mina panin kapi korda ja kasvataja tuli teiste lastega Kasparit uudistama ja arvas, et äkki ma võiks kohe ära minna. See tuli küll ootamatult, aga kui nii siis nii. Mulle sobis......



Oleme nüüd Kaspariga kodus ja ootame, kuni saab arsti juurde sõita. 4,5 kuuse mõõtmine-kaalumine ja süsti saamine. Ärevus on see, et kas Grete saab ikka hakkama, et ta kõiki oma pükse täis ei pissi, et tal õues külm ei hakkakas ja loomulikult kõige rohkem valutab süda, et ta jummala eest ei peaks seal nutma. Aga õnneks ma seda ju ei tea. Silme ees on viimane pilt, kui ta jäi rõõmsalt sinna tuppa väikse mängumajaga mängima.

Kui kell 12 Gretele järgi läksin, ootasid seal juba u. viie lapse vanemad. Lapsed ise sõid teises toas ja järgemööda hakkasid garderoobi tulema. Kui uks lahti tehti oli jube kisa ja nutt. Enamus jooksid nuttes emme sülle, mina ikka ootasin. Kus siis Grete on? Sada mõtet käis peast läbi, peaasi, et ta ka pisarad silmas ja karjudes ei tuleks. Ei tulnudki :) rõõmus ja rahulik oli ja tuli minu juurde, rääkis et meeldis ja homme tuleb jälle...eks me näe. Kuna teised lapsed hakkasid magama sättima ja üldse oli seal jube ärev, siis ei saanud ma kasvataja kommentaari ka kuulda. Homme jälle uue hooga.