3.päev "Nutune hommik"

Nii palju juba on muutus sees, et eile jäädi juba kell 21:30 uniseks ja Grete läkski magama, mina ka loomulikult, sest viimase kahe aasta jooksul pole ennem 23 mina magama saanud.

Täna hommik oli mõnus.Gretel oli küll raske ärgata, aga kui emme sülle sai, küsis kohe vennat vaatama, võttis tudukad seljast, pesema ja riidesse. Näha oli, et laps tahab ise tegutseda ja lasteaeda minna. Aga.....

Jõudsime lasteaia väravast sisse, Grete ei tahtnud edasi tulla. Võtsin ta sülle ja läksime ukseni, sisse mindi ka suht ettevaatlikult. Saime ilusti riidesse, käisime potil ja pesime käsi. Hakkame rühma uksest sisse minema, siis oli emme sülle vaja. Valus hetk mulle....

Ei sobinud talle raamatute vaatamine, puzzled, mänguasjad, mitte midagi. Silmad kiskusid vesiseks ja küsiti sülle :( Ohhhh, vat see oli raske. Iga hommik olen näinud üht tüdrukut, kes on pisarad silmas seal ja ise pühib taskurätiga nina ja silmi, nii kurb. Ja täna oli siis Grete kord. Mõtlesime kasvatajaga mõlemad, et targem on kiiresti minema minna, kui seal seda "kummi venitada". Tegin tsau ja läksin. Ukse vahelt viimane pilt on veel silme ees, Grete nutab ja kisub kasvataja sülest ennast lahti. Rakse on nii! Kokkulepe jäi nii, et Grete on kuni õhtuooteni seal ja kui midagi on, siis helistavad mulle, ma olen täna kodus ja saan kohe järgi minna.

Praegu kodus olles enam nii kehva tunne pole, tean, et seal rahustatakse nad maha ja mängu ning tegevuse hoos läheb ka kurbus üle. Ja kui ei lähe, siis helistatakse. Ootame õhtuni....

Panin Kaspari kõhukotti ja läksime suurele õele kell neli järgi. Astusin rühma uksest sisse ja kuulen: "Tubli, Grete Mai, läheme nüüd käsi pesema!"
"Notsu!!"
"Jaaa, tubli, Grete Mai, notsu on siin. Pühi nüüd käed kuivaks!"
Grete Mai ja kasvataja olid just kahekesi WC, kui ma jõudsin ja jälgisin nende tegevst esikust. Kui Grete ukse vahelt välja astus ja mind nägi, läks nägu kohe nalja täis. Ta oli täna tubli olnud, natuke küll nutnud, aga ilma selleta ei möödu ju ükski päev, ilusti oli magama läinud ja maganud ka korralikult. Enam ma seda ei tee, et kõhukotiga lähen järgi, väga paha oli Gretet riidesse panna, aga üks teine ema pakkus abi lahkesti. Läksime poest läbi ja jalutasime kodu poole. Vaatan, mingid nired tulevad Gretel ninast, ohhh eiiiii.....
Õhtul ta siis mitmeid kordi aevastas ja ma oli üsna kindel, et nohu on tulemas. Tegin kõik, mis minul võimalik, et nohu väga hulluks ei läheks....