Asjalik poiss

Kaspar on nüüd paar päeva täitsa iseseisvalt istunud ja täitsa veider kohe, kuidas see lapse ilmet muudab. Ta tundub palju asjalikum nüüd. Mõnusalt saab oma mänguasjadega askeldada ja eks tema vaatenurk asjadest on ka muutunud. Ja näha on, et see asend talle hirmsasti meeldib. Kui põrandale pannakse, siis ajab kohe käpukile ja lükkab ennast istuma. Eks ta on veel suht ebakindel, hästi kergesti hakkab kõikuma ja kukub palju. Kõige hullem, kui selili, siis ei ole käsi ka toeks ette panna, nagu kõrvale või ette kukkudes. Ja päris kõvad paugud käivad, millele järgneb ka hirmus kisa. Seepärast olen nüüd pidevalt temaga koos, kui ta üleval on. Pidevalt turvan teda või panen padja selja taha.
Üleeile läks aga kehvasti ka selle turvamisega. See kukkumine käib ikkagi nii kiiresti, et tihtipeale ei jõua reageeridagi. Istusin Kaspari juures, Grete Mai oli ka seal. Kaspar mängis ja näris oma kõrinaid ja tundus, et hakkab jälle külili vajuma, hakkasin haarama temast, aga kogemata tõmbasin ta hoopis pikali ja sellest hakkas kohe Grete kinni. Kui Kaspar ennast istuma ajas, siis Grete tõmbas ta pikali. Nii pahad asjad sellised...õnneks aga pärast paari seletamist saab Grete üldjuhul jutust aru.