Grete jutt on viimasel ajal eriti huvitavaks läinud. Täielik Eesti keele tund :) Nimelt ta katsetab sõnalõppudega....Ei olegi!
Kus nad minevat?
Ei tulnudki!
Issi, kus sa mine?
Eile olin mina enamus päevast emmeke ja sebra-ujumisrõngas oli sebrake :), vennakene jne.
Kõige naljakam on teda siis kuulata, kui tal on äkki mingi mõte tekkinud ja ta peab meile selle hirmus kiiresti edasi andma ja no siis jutt takerdub ikka täiega, sõnu ei tule nii kiiresti, kui mõte jookseb.
Ja üldse me peame ikka päris palju kontrollima, mida me ütleme, sest kõik korratakse järgi. Kui ta ikka päris pööraseks on läinud ja kisab, siis oleme öelnud, et jää vait! Aga nagu isegi aru saate, siis sellel lausel pole üldse hea kõla. Gretele aga see hirmsasti meeldib ja kui meie räägime, siis ta ütleb ka: "Ole vait! Emme, ei räägi!" Me ikka püüame nüüd seletada talle, miks nii ei ole ilus rääkida. Saab aru küll...kui tahab.
Hirmus palju meeldib talle käsutada küll, eks see peegeldab ka meie juttu, kui me teda keelame ja siis ta paneb vastu ka. Viimne lemmik lause on:" Ei kamanda!" See kõlab tema suust eriti lahedalt, kuidagi nagu silphaaval ütleb seda ja endal on eriti tähtis nägu peas. Loomulikult, mul tuleb siis naer peale ja laps saab ka aru, et see lõbus on, siis hakkab veel eriti eputama. Lapsevanemad on ka inimesed ja ei suuda ennast igas olukorras kontrollida. Mis teha.... :D
Väga tuttav, väga tuttav :) Meil on ka Hannakene ja ei olegi ja ei tahagi jne. Ja tõesti. Me oleme ka inimesed. Ei suuda end kontrollida kogu aeg. Meil ka ikka juhtub igasugu toredaid sõnu tulema, mis Joonasele eriti meeldivad :D
ReplyDelete