Eneseületus

Jutt siis hoopis minust...tegin eile ühe suure sammu oma "auto-ajaloos". Nimelt sõitsin Keilast läbi kesklinna Piritale. Olen ikka päris kaua seda sõitu edasi lükanud. Tallinnas sõidan tegelikult nädalas mitmeid kordi, aga Mustamäe ja kesklinna liiklus on ikkagi erinev ja mulle mitte nii tuttav. Olen neid teid miljoneid kordi kõrvalistujana läbinud, aga ise roolis olla on hoopis midagi muud.
Hästi läks! Kellelegi ette ei jäänud, auto välja ei surnud :D, noh tegelt paar apsakat oli, aga ma ei seganud kedagi teist ja mingit ohtlikku olukorda ka ei tekitanud, nii et võib selle sõidu õnnestunuks lugeda. Sel marsuudil, kus ma igapäevaselt sõidan, pole vaja nii palju ümberreastumisi teha, märke ja valgusfoore jälgida jne. See vast oligi kõige raskem mu jaoks, et pidin tähelepanu pidevalt igasugustele erinevatele asjale suunama. Noh korra keeras see rada, kus ma sõitsin, hoopis mujale, kui mina tahtsin sõita ja siis Pirita teel nägin peeglist mulle lähenemas punaste-siniste vilkuritega masinat :D, mist tegelt õnneks eskortis mingeid musti autosid, aga ikkagi käis sada mõtet peast läbi. Mööblimaja ees tuli mulle ühesuunalisel tänaval vastu tänavakoristusmasin.
Tegelikult sellised väiksed asjad ju...kogenud autosõitjale...aga mind, kui algajat juhti ajasid need asjad ärevaks. Lõpuks kui tagasitulles olin juba kesklinnast läbi, oli pingelangus nii suur, et oleks kasvõi nutta tahtnud :D
Ja mis kõige parem, Kaspar magas kogu selle 1,5h sõidu rahulikult tagapingil.

Tubli olen ja nüüd pole enam mul seda tobedat vabandust, emiks ma ei saa Piritale oma sõbrannadele külla minna! :D