Aitähh!

Suur tänu neile, kes ikka päeva jooksul helistavad ja küsivad, kuidas meil läheb. Vahepeal on küll selline isoleerituse tunne, kellegagi ju kohtuda ei saa, keegi külla tulla ei julge, õues pole Kaspar juba 1,5 nädalat käinud, minu sama aja trajektoor on ainult poodi ja tagasi ja Gretegi peab ju toas istuma.

Ma nii loodan, et täna(26.11) Ainar jõuab varem koju ja ma saan minna Keila Fotojahi lõpuüritusele. Kes mäletab, siis see on see sama, kus ma maikuus oma fotoga võitsin. http://web.keila.ee/34388 põnev on nüüd teada saada, kas ka minu pilt kalendrisse sai.

Ainar jõudiski koju ja mina sain üksi kodust välja minna. Esiteks mõtlesin, et kuna see ju kodu lähedal, et läheks jala, aga siis otsustasin ikkagi auto võtta...hea oli, sest ma olin vale kohaga arvestanud ja 6 min ennem algust olin ma hoopis teisel aadessil, kui ma pidin olema :D Õnneks kiire kõne Ainarile lahendas mu orjenteerumisprobleemi ja jõudsin suht kiiresti õigesse sihtkohta, mis asus tegelt Keila linnast väljas :D

Üritus iseenesest ju midagi suurejoonelist polnud, aga hästi tore, et masu-ajal üldse midagi korraldatakse ja tasuta kingitusi tehakse. Kohal oli isegi Keila linnapea, kes algul väikse kõne pidas ja osavõtjatele kalendrid jaotas. Sai kringlit ja jooki ja üht fotonäitust vaadata. Aaa...teid huvitab, et kas mu pilt kalendris oli...ei olnud! Aga tegelt ma olin ise sellega suht arvestanud, sest mul oli püstise formaadiga pilt, kalendrisse läksid aga laiupidi pildid. Kalender on iseenesest ilus...ja suur :) Tänasin korraldajat, linnapea tuli ka meie juurde, vahetasime natuke mõtteid teemal, et mida sarnast võiks veel Keilas korraldada ja seadsin sammud kodupoole tagasi. Igati mõnus vaheldus oli.