Kaspar

Hehh, Kaspar on ikka meil üks vahva kutt. Enamus ajast on ta rõõmus ja rahulik, mängib oma mänguasjadega, proovib viimasel ajal hirmsasti käpuli käia: käed lähevad ees, aga jalad ei tule järgi :) Kui õde kodus on, siis vaatab teda ja on hirmus õnnelik, et tal just selline õde on. Natuke proovib ennast erinevat asjade najale põlvili ajada. Kui keegi tema läheduses on, siis proovib sülle ronida ja kuituju kurvaks läheb siis väljendab päris hästi, et võtke nüüd mind sülle:käed on välja sirutatud ja teeb hirmus kurba häält. Püsti tõstes toetub jalgadele ka juba päris tugevalt, seda siis viimased nädal aega vist, varem ikka lasi põlve kergesti nõrgaks :)

Sööb hommikul putrusid ja pärastlõunat mõne juurviljapüree. Endiselt ma valmistan toidud ise, tundub, et Kasparil pole selle vastu midagi: suu on pärani - andke aga veel. Ma olen teda söötnud kiitoolis, aga kuna ta söömise ajal ka endale seal päris suure hoo teeb ja lusikaga seda väikset suukest on siis päris raske rihtida, siis tõin eile söögitooli ka keldrist üles. Kuna ta ju ilusti istub, siis on seal ehk mugavam keha kinnitada.

Grete Mai on aina tublimaks läinud vennaga suhtlemisel. Eile näiteks ajas Kaspar toitu välja elutoa vaibale, Grete oli krapsti püsti: "Kuule, venna!" ise jooksis salvrätti tooma ja pühkis toidu vaibalt ära, korrutades veel: " Kuule, venna!" Kallistamas ja muistamas käib pidevalt ja hästi hoolitsevalt paneb padja selja taha, kui Kaspar istub, et ta selili kukkudes pead ära ei lööks :) Grete teab ka väga hästi (enamus ajast), et kui venna magab, siis peab vaikselt olema. Eelmine nädalavahetus olime suvilas ja Kaspar magas õues vankris, ma panin Grete tuppa magama, Grete ütles:" Laula vaikselt, venna magab!"

Reedeti käime ikka võimlemas, Kasparile seal meeldib, vaatab teisi omavanuseid ja teeb rõõmsalt harjutusi kaasa.