Rongisõit

Esmaspäev 9 nov.

Alati, kui keegi meile rongiga külla tuleb, siis Grete räägib, et tema tahab ka rongisõidule. Vähemalt on ta saanud rongijaamas vastas käia, see meeldib talle hirmsasti, aga päris rongisõitu see ju ei asenda. Eks ma iga kord räägin talle, et küll me läheme, aga ta on ju lasteaias olnud ja lihtsalt rongisõidu pärast pole ma raatsinud teda koju jätta.

Kuna ta täna lasteaiast nohu pärast koju jäi, on mul hea meel see ammuoodatud sündmus ära korraldada. Magasime kõik lõuanune ära ja ärgates hakkasime kohe jaama poole sättima. Plaan oli siis selline, et sõidame Hiiule ja Ainar tuleb meile jaama vastu ja sealt sõidame kohe autoga koju tagasi. Väga hea plaan ja kõik toimis. Kaspar jäi kodust väljudes kohe vankrisse magama, Grete oli aluse peal ja kimasime jaama poole.

Grete oli nii tähtis rongis, vaatas hoolega aknast välja ja jutustas, mis ta seal nägi.(mis siis, et pool teest oli kottpime õues ja midagi näha polnud) Tundus, et pettuma ta ei pidanud ja lõpuks ootas juba põnevusega, millal issi juurde jõuame.

Mu jaoks oli kõige raskem osa rongist sisse-välja saamine. Meie käru on päris suur ja raske ning rongi ja perrooni vahele jääb päris palju maad, nii et mul ikka väike hirm tekib, et ega me sinna vahele ei kuku. Seekord ei kukkunud.

Üks lubadus jälle täidetud!