Aasta lõpp e. minu tunded...

Ma olen täiesti tavaline eestlane, ei kipu ma ülevoolavalt kedagi kallistama ega kiitma, mis siis, et hinges tunnen mõndade asjade üle väga suurt rõõmu. Lihtsalt olen selline ja sinna ei saa midagi parata. Pigem kipun ikka rääkima sellest, mis hetkel kehvasti ja pahasti on jne. Üks viu, viu, viu ühesõnaga. Mõnikord nii hirmsasti meeldivad kellegi riided või ehted või ükskõik misasi, et teeks siis lahkesti ühe komplimendi, aga ei tule need sõnad kergesti üle huulte. Proovin ennast parandada, mõnikord see isegi õnnestub.

Nii tundub, et viimasel ajal on ka see blogi kuidagi üheks suureks halaks muutunud. Lapsed on haiged ja kiire sagimine ennem jõule ja kuidas ma kuidagi midagi enam ei jaksa hakkab juba ennast ka ära tüütama. Nii ma siis otsustasingi teha aasta lõpus ühe kokkuvõtva postituse oma tunnetest, et raputada mingi koorem endalt ja puhta lehena ja rõõmsalt alustada uut aastat. Noh nagu ma täna hommikul arvutit puhastasin või üleeile kuivainate ja ravimite kappi. Nii mõnus on terve aasta tolm maha pühkida ja värskelt uuesti alustada. Seda muidugi võiks ka aasta sees mitmeid kordi teha, aga aega ju pole..... :D
Varsti saab kolm aastat täis, kui ma olen lastega kodune olnud. Ma ei ütle, et see on kerge olnud, kohe kindlasti mitte ja ma ka ei saa öelda, et midagi kahetsen, absoluutselt kindlasti mitte. Ise me võtsime ostuse vastu saada kaks väikse vanusevahega last järjest ja tegelikult on nad ju nii imearmsad, kuidas seda saabki üldse kahetseda. Nad on väga oodatud ja kallid mulle.


Rasked on need aastad muidugi olnud, pole ma saanud korralikult magada, pole ma saanud põhimõtteliselt üldse aega endale lubada, kõik käib hetkel "laste kella" järgi. Vahel löövad lained niimoodi pea peal kokku, et õhk saab otsa. Vist kõige raskem ongi minu jaoks see emotsioonide virr-varr, mis päeva jooksul toimub. Üks hetk oled sa üliõnnelik esimeste sõnade või sammude üle, järgmine hetk kannatad hambad ristis nuttu või jonni. See väsitab nii hirmsasti, samas kõik käib asja juurde ja kindlasti mõne aasta pärast ei näe ma neid probleeme üldse nii võimsatena, kui need hetkel tunduvad.


Ja tegelikult on ju rõõme päeva jooksul hoopis rohkem, kui neid asju, mille üle viriseda. Kui te vaid näeks iga päev, kui mõnusalt muheda pilguga Kaspar Gretet jälgib või seda, kuidas Grete lasteaiast tulles, midagi muud peale venna ei näe ja teda kallistama jookseb. Iga päev tunnen rõõmu mõne uue oskuse üle või naljakate lausete, mis Grete suust tulevad. Nii armas, kui üks väike pamp öösel nohistades mu kõrval sööb või Grete õhtuti meie kaissu teleka ette uinub. Ja kindlasti väike vanusevahe teeb ka lapsed lähedasemaks, mängukaaslane kogu eluks.


Ja nagu ühes Puhhi raamatus, kus esitatakse küsimus, et "Miks vihma peab sadama?" on kirjas, vihma sajab selleks, et me päikselise päeva üle rohkem rõõmu tunneks.

Soovin kõigile rohkem päikselisi päevi,

positiivseid mõtteid

ja rõõmsaid hetki uueks aastaks!

Minge ka nüüd oma kappe

ja mõtteid puhastama ;)