Nädal on möödas meie kõhuhaiguse algusest. Seis on selline, et Kaspar elas selle üle väga kergelt ja loodan, et selles mängis ka suurt rolli rinnapiim. Grete Mai seevastu on veel endiselt taastumas. Päevad on juba väga normaalsed: Grete toimetab ja mängib ja jookseb ja jutustab ja naudib õues lumes möllamist, aga lõunaunest ärkamine ja ööd on endiselt keerulised, ärkab nutu ja suure kisaga ja räägib, et kõhus on valus. Õnneks hakkab vaikselt söögiisu tagasi tulema ja tuju on palju paremaks läinud(loe:juba kiusatakse vennat :D ), nii et võtab temal lihtsalt rohkem aega tavalisse rütmi tagasi saamine. Minul aga suurest pingelangusest kohe nina vesine ja nii kinni, et öösel paha magada ja päeval pea paks otsas. Kui ööd ka korda saaks, siis oleks juba päris mõnus....
Grete Mai enam lasteaeda see aasta ei lähe, las olla rahulikult kodus. Kuna haigusega ja jõulusagimisega nii palju tegemist, siis polnud ma Grete hambaid vahepeal üldse vaadanud. Jõululaupäeval märkasin, et tal 2 hammast, mis tal siin vahepeal igeme all punnitasid, on ilusti välja tulnud. Nüüd on üks veel jäänud ja siis peaks kõik piimahambad suus olema.
Kaspar on viimasel ajal päris memmekas, kui silmapiirilt kaon, siis on vigin kohe lahti või käputab mulle järgi ja hakkab sülle küsima. Muidu aga toimetab hoolega, käib õel järgi ja jutustab temaga oma keeles, sikutab juustest ja turnib ta otsas. Päris tublisti liigub diivani najal, hirmsasti kipub arvuti kallale, kui see tema käe ulatuses juhtub olema. Täna seisis mõned sekundid nii meie kui oma üllatuseks täitsa ise püsti, ilma millegist kinni hoidmata.
Ühesõnaga hakkab paremuse poole minema....
No comments:
Post a Comment