Ma ausalt öeldes ei mäletagi, mis 22. detsembrist sai, aga 23 dets. käisime mõlema lapsega pereaersti juures. See oli nii kohutav kogemus, et lõpuks ma nutsin koos Gretega seal ja ootasin, millal ometi saaks minema. Pärast seda läksime linna papa-mamma juurde, et äkki saame päeva jooksul uriini proovi Gretelt, aga kuna ta pea kohe jälle suurest väsimusest magama jäi, siis ei saanud ka proovi viia. Oleks me teadnud, et mamma-papa juures olemine lapsed nii rõõmsaks teeb, siis oleks juba esmaspäeval seal olnud. Nagu haigust poleks olnudki, Grete oli rõõmus, tegi nalja ja toimetas ringi, sõi kartulit ja kastet ja oli rõõmus. Kaspar oli niikuinii juba suht okei võrreldes Gretega.
24.dets hommik oli ka võrdlemisi rahulik. Grete veel ikka süüa suurt ei taha, aga õnneks joob palju. See mitte söömine teeb ta nii nõrgaks, et vahepeal ta jälle kaebab, et pea valutab ja siis kõht ja ei tea mis veel, nii kahju on lastest.
Kuna palavikud on läinud ja tuju hea, siis pakkisime ennast autosse ja läksime jõulukinke ostma. Mul oli nii halb tunne, et ennem 24 dets polnud meil ühtegi kinki ostetud, isegi mitte midagi oma lastele polnud kuuse alla panna. Ainar läks lastega nii kauaks vanaema juurde. Kokkuvõttes võiks öelda, et see oli üks edukamaid kingiostu-rallisid mu elus. Mul oli kindel plaan ja kindlad asjad, mis ja kust ma ostan ja nii kõik toimis. Aga kahjuks ei mõjunud minu mitte kohalolek Gretele hästi,tuju läks jälle ära, väsimus ja kurbus võttis võimust.....
Teel kodu poole, Ainar küsis, et mis ma jõuludeks tahan....ma vastasin, et lapsed terved oleks, siis muud ei soovigi......
No comments:
Post a Comment