Oiii, ma olin seda pildistamist oodanud vist juba sellest ajast, kui Kaspar 3-4 kuune oli, et saaks ometi 4-kesi korralikult pildile. Ja tegelt mul oli nüüd mõnes mõttes hea meel, et nii kaugele see lükkus. Üks põhjus, et Kaspar on nüüd nendel piltidel sama vana, kui Gretegi oma esimesel fotosessioonil ja teiseks tõdesime fotograafiga, et see aeg on hea, kus laps veel ei käi, et kogu aeg minema jookseks, aga ta on juba piisavalt osav, et "poseerida" ja asjadega mängida.
Hommikul panime kõik vajalikud asjad Ainarile auto peale, et meil pärast rongiga linna sõites vähem asju vedada oleks. No muidugi polnud see kõige parem variant, et ennem pildistamist(meigi ja enam-vähem soenguga) ma pidin kahe lapsega ja vankriga rongile rügama, nii et higimull otsaees :D , aga no mis teha, kui alati kõige vajalikumal hetkel auto katkisena maja ees seisab. Siis pole lubadest ka kasu :D Oluline oli, et Kaspar jõuaks magada natuke ennem pildistamist ja et Gretel ei jõuaks uneaeg veel peale tulla, nii me siis valisimegi 12-se kellaaja. Kasapri panin kell 10 vankrisse magama, siis sättisime Gretega endid riidesse ja ruttasime rongi peale. Sõitsime Hiiule ja Ainar võttis meid sealt auto peale. Grete nohu läks iga minutiga aina hullemaks, uni hakkas ka autos peale tikkuma. Õnneks nuuskamisest nina veel punane polnud, silmad vaid veits unised ja haiged.
Jõudsime õnneks 15 min varem, polnud sellepärast vaja põdeda, et ei leia autole kohta või, et jääme hiljaks. Ma sellistes olukordades "mõnus" põdeja ja lõpuks kütan ennast nii üles, et endal ka kõigest siiber. Niikuinii, selle nohu jama pärast olin hommikul nii endast väljas ja tundsin, kuidas pildistamise ajal isegi aevastasin ja nuuskamas käisin :(
Kuna ma polnud kellelegi pildistamisriideid selga pannud, sest kohale tulime pool teed ju jala, ja ei tahtnud neid ära määrida ega täis higistada, siis algul tuli hakata kiirelt riietumisega tegelema. Kaspariga polnud hullu, tema sai ruttu riidesse ja Ainar ka ennast ja nemad koos esimestena fotograafi ette saidki. Mure oli hoopis Gretega, kes ei nõustunud millegagi ja väitis, et ta üldse ei taha sinna "võtteplatsile" minna. Oeh, ise olin veel suusariietes ja tunsin kuidas nägu juba soojast märg ja tuju nii nullis sellest Grete jonnimisest, samas lapsest nii kahju, ta ju haige ja tatine. Nii ta siis jonnis ja nuttis seal, nägu punaseid laike täis. Õnneks tagaruumis oli mänguasju, mis talle meeldisid ja lõpuks ta vaikselt rahuneski, saime kuidagi riided selga ja enam vähem klaari näoga ka pildistamisele.
Kaspar oli seevastu tõeline kullatükk, vahepeal kui me Gretega tegelesime ja endal riieid vahetasime, siis tema oli kahekesi fotograafiga pildistamas ja nii muhedalt askeldas. Täpselt nagu Gretegagi samas vanuses. Mul endalgi nii põnev oodata kõiki pilte, sest vähemalt pooli võtteid ma lastest ja Ainarist üldse ei näinud, sest ma tegelesin ei-tea-millega. Grete ei püsinud üldse koha peal, pidevalt otsis uusi asju millega " mängida", teda oli ikka päris raske kaadrisse püüda :D Ja nii ongi, et ta algul ei saa vedama, pelgab-kardab uut kohta/olukorda ja pärast ei saa pidama. Kui ta harjus kohaga, siis läks lusti täis, vahepeal ta oli nii meeletult vahva, kui ta pidi korvi sisse ennast peitma, et me ta sealt üles otsiks ja siis fotograaf pidi siis püüdma selle hetke kinni, kui ta korvist välja tuleb. Lõpuks ta läks ikka täitsa "lahti". Hästi mõnus. Hästi palju tuleb lastega pildistamas olles kavalust kasutada :)
Hirmus kiirelt möödus see 60 min. Täielik trenn.
www.fotopesa.ee
Jääme huviga pilte ootama.....
No comments:
Post a Comment