Lõpuks jälle õues

Ma isegi ei mäleta, milla Kaspar viimati õues käis, ma mõtlen magas vankris. Äkki oligi siis, kui käisime Hiiumaal ja lapsed pärast seda haigeks jäid. Ja ega ennem sedagi ta tihti väljas ei käinud. Esiteks meil on maja taga nii suured hanged, et ma ei pääse vankriga liikumagi ja teiseks olid vahepeal nii kohutavalt külmad ilmad, et ei tahtnud isegi nina välja pista. Ja no mis ma siin vabandusi otsin, ütlen ausalt, et ega ei viitsinud ka loodusjõududega võitlema minna, palju parem oli soojas toas istuda.

Kuna aga eile nii mõnus ilm oli, siis mõtlesin täna proovi teha. 12 ajal sättisimegi õue. Lund on siiani maja taga nii palju, et sealt me õue ei pääse. Ma siis kangutasin, Kaspar kaenlas, vankri ühest trepist üles ja teisest alla, et kuidagi maja eest edasi pääseda. Kõnniteed on küll lahti lükatud, aga suht kitsad ja ümarad. Täna tundus isegi kohati sula ja lumelörts mässis end rataste külge ja vot siis oli raske lükata. Selveri juurest on veel üles mäge ka Keila keskuse poole ja ma siis pool horisontaalis pressisin sealt üles, endal higimull otsa ees. Keegi oleks võinud ju öelda, et õues nii soe on. Ma olin ikka korrlaikult talve varustusse mässitud. Õnneks Kaspar magas rahulikult ja teda ei häirinud miski.

Meil oli vaja tädi Ailega kokku saada ja sinna poole me suundusimegi. Kokku saades saime nati jalutada, Liisa oli juba varem ärkvel ja meie jutu peale ärkas ka Kaspar. Pool tundi ta magaski. Otsustasime mõlemad tagasi kodu poole suunduda. Ma pidin veel Selverist läbi minema. Apteegist ka. Vat siis oli juba ilm külmemaks läinud, tuul oli ka. Siis oli mul muidugi hea meel, et olin paksemalt riidesse pannud. Nägu ainult külmetas. No ütleme nii, et mõtetu rammimine oli, sest Kaspar magas ka ainult 30 min. Tahan kevadet, tahan asfalti ja tahan sooja. Aitähh!

Ainuke hea asi oli, et sain Kasparile tema elu esimese hambaharja. Nüüd hakkame suurele õele eeskujuks olema ja iga õhtu ja hommik kikusid pesema.