Monika e. hetkel Keilas

Ei, täna ei kirjuta ma oma kolmest sõbrannast Monikast :)

Reede hommik, 10.dets. '10. Eile päevast on õues tuisanud, öö läbi on tuisanud. Tuul on kõva ja lumesadu veel kõvem. Kuna elame suure põllu kõrval ja tuul sealt poolt on, siis see puhub kogu lume meie tänavale ja see tekitab väääga lahedad lumevaalud, nagu skulptuurid ümber autode. Hommikul kell 8 veel sadas, kuid praegu, kell 10 on tuul vaid järgi jäänud, lumesadu lakanud. Õues on valgem ja kuidagi helgem on see olukord. Kuigi lund on meeltult ja lumesahk pole meie tänavale jõudnud ja seega on ka kõik inimesed siin lumevangis, parimagi tahtmise juures pole võimalik välja saada.

Ainar on viimased 1,5h õues lund visanud, vaid üks naaber on seal temaga koos ja hiljuti lisandus ka kolmas. Ülejäänud istuvad toas ja naudivad teiste tööd pärast, kui välja vaja minna.

Tegelikult on väga super ilm õues ja kui meil poleks planeeritud Rootsi reisi täna, siis ma üldse ei põeks, istuks toas ja naudiks. Läheks isegi maja eest lund loopima. Kuna aga minu jaoks oli see Rootsi reis väga oodatud ja lapsed ka ilusti terved ja lapsehoidjad ilusti organiseeritud, siis praegu natuke pabistan sellepärast, kas ikka saame minna. Laevasõitu ma ei karda ja niikuinii ilmateade lubab Monika rahunemist õhtuks, aga suurem mure on kudias me linna saame ja alpsehoidjad linnast siia. Aga ma usun, et kõik laabub. Lootus sureb viimasena.