Vähemalt kuus kuud, kui mitte rohkem, pole me Ainari trennis kaasas käinud. Kui Grete oli u 9 kuune, siis hakkasime käima u korra nädalas Ainariga koos trennis, Grete sai suure platsi peal ringi käputada/käia/joosta ja oli lihtsalt hea vaheldus nii mulle kui lapsele.
Pärast Kaspari sündi tuli aga suvi peale, siis trenne ei toimu ja kahe väikse lapsega oleks paras hullumaja seal olnud.
Nüüd reedel, Grete suurel nõudmisel, aga läksime siis üle pika aja jälle trenni. Mul oli endal huvitav teada saada, kas Grete üldse mäletab sealt midagi. Kui viimati seal käisime, siis ta oli küll väga julge: jooksis ringi, mängis pallide ja muude spordiriistadega, tormas mööda treppe ja tribüüne. Mulle, viimast kuud rasedale, oli see muidugi paras piin pinkide vahel joosta ja 1a10k kuust last püüa, et ta jummala eest kuskilt alla ei kukuks.
Kui uksest sisse läksime, oli näha et Grete oleks nagu võõras kohas, ei tormanud ta kohe riistaruumi ega palliplatsile,ainult üles tribüünide peale pingile tahtis minna istuma, et sealt issit vaadata. Poole aastaga oli nii palju muutunud....
Kaspar oli mul enamuse ajast süles ja kõhukotis, lõpus panime ta ka maha tekile mängima.
Lõpu poole tuli üks Ainari trennikaaslane oma 9 kuuse lapsega ka sinna, Grete käis käpuli temaga koos mööda suurt 3 võrkpalliplatsi suurust saali ringi ja kilkas. Seda oli nii vahva vaadata, sest on ju lootus, et vartsi käib Grete niimoodi hoopis koos Kaspariga seal.
No comments:
Post a Comment