Õnnetus ei hüüa tulles!

Gretel ikka juhtub siin igasugu asju.

Nädalavahetusel suutis ta oma mänguasja korvi otsa kukkuda. Kuna see on punutud korv ja mõned oksad on väljas, siis oli see kukkumine päris valus. Ta parasjagu tantsis ja tasakaal kadus ja just seal juhtus ka olema see korv, mille otsa Grete prauhti kukkuski. Pepu peal kolm kriipsu, nagu oleks keegi küüntega tõmmanud.

Nüüd üks juhtum kategooriast, kui isad jäävad lastega üksi koju.....eile, kui ma läksin uusi vorste laadalt tooma, jäi Ainar lastega koju. Grete kiskus jälle vennat ja Ainar riidles temaga. Nagu viimasel ajal tavaks, siis Grete solvub ja jookseb taha tuppa. Eile pani ta aga õnnetuseks ukse niimoodi kinni, et ei saanud enam meie toast välja. Kaspar oli ka selle sahmimise peale nutma hakanud ja nii ma siis saingi telefonikõne, et kaugel ma olen, tule kähku koju.
Koju jõudes, oli pilt vastav....Kaspar oli Ainari õlal, tatt rippus ninast ja Ainar käis temaga koridoris edasi tagasi samal ajal Gretet rahustades. Magamistoa uksel oli nupp eest kruvitud ja ukse taga nuttis Grete. Ma siis võtsin lapsed "üle" ja Ainar läks tööriistu tooma. Õnneks, et meil on klaasid siseustel ees, Grete nägi meid ja niimoodi oli kergem teda rahustada. Ainar sai kiiresti ukse lahti ja oligi asi lahendatud.

Täna ta aga pani suurest igavusest Kaspari õuekombekat endale selga. See ju talle väike, aga missiis, ikka oli vaja toppida. Nii ta siis takerdus selle otsa ja kuna varukad on ju ka kitsad, siis ei jõudnud ta kukkudes käsi ette panna ja prauhhti näoga vastu põrandat. Haarasin ta hetkega sülle ja rahustasin maha. Vaatasin, et õnneks nägu viga ei saanudki ja kuskilt verd ei jooksnud. Pärast vannituppa minnes, nägin et ikkagi oli ta otsaesise marraskile saanud :(

Tegijatel juhtub.... või siis neil, kellel kodus olemisest juba suurem igavus ja tüdimus on tekkinud.

Õnneks Kaspariga pole siiamaani veel suuremaid ja valusamaid õnnetusi olnud...loodan, et nüüd ära ei sõnunud! Ptüi, ptüi, ptüi!!!