15.11.10

Erakorraline bronhiit

Tüüpiline....kui mina ei kirjuta, siis kindlasti on lapsed haigeks jäänud. Mul kaob siis kohe igasugune viitsimine siia midagi postitada. Ühesõnaga kolmapäeval(10.11) sain parajalt tatise(pisut ka köhase) lapse lasteaiast. Kõigest nädal ja üks päev käinud, peaks piisama ju küll :S Vat seekord on Grete ülitubli olnud, oli nõus kohe sinepivanni jalgadele tegema ja kõik rohud läksid ka käiku, ilusti võttis sisse. Kõik kreemida, salvid, värgid sai peale määritud, varbavahele ja talla alla ja ninale. Selles suhtes on ta tõesti mõistlikumaks läinud ja mul on ülimalt hea meel. Kuigi see ei muuda arstil käiku veel talutavaks, aga samas on lootus, et ta ka selles suhtes arukamaks muutub. Igatahes neljapäeva hommikuks oli tatt paks ja köha lahtine, nii et kõige hullema saime ära hoida.

Laupäeval läksin tööle. Ainar jäi lastega koju. Kasparil päeval oli üks korralik hingamisraskus olnud, nii et Ainar oli peaaegu üks-üks-kahte valimas, aga õnneks nad said auru tegemisega asjast jagu. Õhtuks aga kõik süvenes, Kaspar oli väsinud, ainult vigises, hingas raskelt magada ei suutnud. Kui ma koju tulin oli ta üsna loid, süüa-juua nagu eriti ei viitsinud/jaksanud. Paar tundi oli ta mul süles, ainult vaikselt vigises ja oli tohutult väsinud. Kui siis köhahooga okse tuli, siis hakkas mul ikka täitsa hirm. Õnneks palavikku polnud. Otsustasin helistada tasulisele lastearsti telefonile. Siis oli kell kaheksa õhtul. Sealt soovitati, kas kiirabi kutsuda või ise haiglas käia. Nii hull see asi polnud, et kiirabi kutsuda, pakkisin oma asjad ja sõitsin Tallinnasse. Järjekord pikk polnud, valveõde võttis meid kohe ette, esmase loo rääkisin talle ära, midagi ta mõõtis ja sain aru, et ega see asi kõige parem pole. Kood KOLLANE. S.t et rohelise koodiga lapsed võivad seal mitu tundi istuda, sest neil pole hullu midagi, kollasega jälgitakse last tihedalt, kui ta peab järjekorras ootama, punased võetakse kohe ette. Kasparile prooviti kohe hapnikku anda, aga ta sõdis selle maski vastu ja kuna hingamine oli ikka mega raginaga, siis tuli arst meid kohe vaatama, ilma igasuguste testideta, ainult kuulamise järgi saime vastuse, et me jääme kohe sisse. Väga meeldiv ja kiire teenindus. Olen väga rahul.

Kanüül, vereproovid, ventolini aur, süstlaga pepusse rohi, röntgen kurnasid lapse nii ära, et kui voodisse saime jäi kohe magama. Mul ei tulnud kohe und ja kui tuli, oli jälle aeg auru teha. Jälle ei tulnud und...lõpuks tuli, tunnike magasin ja jälle aeti auru pärast üles..... Iga 4 tunni tagant tuli auru teha ja iga korraga muutus see Kasparile vastumeelseks, nii et esmapäeva hommikul hoidsin mina teda kinni ja õde tegi auru, muidu polnud see lihtsalt võimalik. Röökis, trampis jalgadega , kiskus kätega ja kehaga väänles nii mis võimalik. Enne igat aurutegemis aega olin ma täiesti murest murtud, sest ma ei teadnud mis jälle saama hakkab.

Laupäeva õhtul kirjutati meid sisse, pühapäeval on haigla praktiliselt väljasurnud, meeltult igav on seal. Õnneks meil oli üksikpalat ja saime rahus magada siis kui tahtsime ja mängida ja joosta ja karjuda ja raamatuid vaadata, siis kui ise tahtsime ilma kedagi segamata. Esmaspäeva hommikul oli kõik 100% teine: toimetati juba hommikust saati, tunni aja jooksul oli meil rohkem inimesi palatis käinud, kui pühapäeval terve päeva peale kokku. Kella 10:30 ajal tuli meid ka raviarst vaatama, väga meeldiv naisterahvas, ei anna võrreldagi eelmise päeva valvearstiga. Kuulas meie loo ära, kuulas Kasparit ja ütles, et saame välja, pisut kahinat oli veel kopsus, aga kuna saame kodus auru teha, siis see me ainuke ravi hetkel ongi. Arvatavsti bronhiidi tekitajaks ikkagi mingi viirus, mis Grete on koju toonud. Kasparil siis tüsistusena astmaatiline bronhiit. Astma ta igatahes seekord välistas, aga kui veel peaks korduma, siis peab täpsemalt uurima hakkama, väistatud pole ka allergia. Poistel pidi üldse tihemini bronhiiti olema. Ja suur lootus on sellest vähemalt kooli alguseks välja kasvada. Positiivne :) Pakkisime asjad ja sõitsime koju...


Kahju muidugi, et isadepäeva pidime haiglas veetma :(

See oli esimene kord 3,5 aasta jooksul(kaks last), kus mul tuli erakorralisse vastuvõttu pöörduda. Selles suhtes on meil hästi läinud.

No comments:

Post a Comment