Asjalik poiss

Kaspar on nüüd paar päeva täitsa iseseisvalt istunud ja täitsa veider kohe, kuidas see lapse ilmet muudab. Ta tundub palju asjalikum nüüd. Mõnusalt saab oma mänguasjadega askeldada ja eks tema vaatenurk asjadest on ka muutunud. Ja näha on, et see asend talle hirmsasti meeldib. Kui põrandale pannakse, siis ajab kohe käpukile ja lükkab ennast istuma. Eks ta on veel suht ebakindel, hästi kergesti hakkab kõikuma ja kukub palju. Kõige hullem, kui selili, siis ei ole käsi ka toeks ette panna, nagu kõrvale või ette kukkudes. Ja päris kõvad paugud käivad, millele järgneb ka hirmus kisa. Seepärast olen nüüd pidevalt temaga koos, kui ta üleval on. Pidevalt turvan teda või panen padja selja taha.
Üleeile läks aga kehvasti ka selle turvamisega. See kukkumine käib ikkagi nii kiiresti, et tihtipeale ei jõua reageeridagi. Istusin Kaspari juures, Grete Mai oli ka seal. Kaspar mängis ja näris oma kõrinaid ja tundus, et hakkab jälle külili vajuma, hakkasin haarama temast, aga kogemata tõmbasin ta hoopis pikali ja sellest hakkas kohe Grete kinni. Kui Kaspar ennast istuma ajas, siis Grete tõmbas ta pikali. Nii pahad asjad sellised...õnneks aga pärast paari seletamist saab Grete üldjuhul jutust aru.

Grete Mai kõne

Grete jutt on viimasel ajal eriti huvitavaks läinud. Täielik Eesti keele tund :) Nimelt ta katsetab sõnalõppudega....

Ei olegi!

Kus nad minevat?

Ei tulnudki!

Issi, kus sa mine?

Eile olin mina enamus päevast emmeke ja sebra-ujumisrõngas oli sebrake :), vennakene jne.

Kõige naljakam on teda siis kuulata, kui tal on äkki mingi mõte tekkinud ja ta peab meile selle hirmus kiiresti edasi andma ja no siis jutt takerdub ikka täiega, sõnu ei tule nii kiiresti, kui mõte jookseb.

Ja üldse me peame ikka päris palju kontrollima, mida me ütleme, sest kõik korratakse järgi. Kui ta ikka päris pööraseks on läinud ja kisab, siis oleme öelnud, et jää vait! Aga nagu isegi aru saate, siis sellel lausel pole üldse hea kõla. Gretele aga see hirmsasti meeldib ja kui meie räägime, siis ta ütleb ka: "Ole vait! Emme, ei räägi!" Me ikka püüame nüüd seletada talle, miks nii ei ole ilus rääkida. Saab aru küll...kui tahab.

Hirmus palju meeldib talle käsutada küll, eks see peegeldab ka meie juttu, kui me teda keelame ja siis ta paneb vastu ka. Viimne lemmik lause on:" Ei kamanda!" See kõlab tema suust eriti lahedalt, kuidagi nagu silphaaval ütleb seda ja endal on eriti tähtis nägu peas. Loomulikult, mul tuleb siis naer peale ja laps saab ka aru, et see lõbus on, siis hakkab veel eriti eputama. Lapsevanemad on ka inimesed ja ei suuda ennast igas olukorras kontrollida. Mis teha.... :D

Video-Kaspar krabistab!

Igasuguseid asju oleme teinud....

Pärast eelmist teisipäeva pole olnud aega, tahtmist, viitsimist kirjutada. Parandan vea....
Alustame siis algusest:

14.10 Pidasime Kaspari 6.kuu sünnipäeva. Kuna ma polnud midagi ette valmistanud ja helistasin alles 14.-nda hommikul vanaemadele-tädidele-onudele, et kes tahab/saab külla tulla, siis õhtuks oli platsis vanaema Aeri koos tädi Liisu ja onu Reinuga. Lastele nendest õnneks täitsa piisas :) Grete sai hüppata-lennata-joosta ja Kaspar-sünnipäevalaps käis kordamööda kõigi süles, nägu nalja täis nagu ikka.

Samal päeval hakkas jälle pihta Grete Mai "silmapõletiku-saaga". Nimelt, kui talle lasteaeda järgi läksin, siis kasvataja juhtis tähelepanu, et Gretel hakkab arvatavasti silmapõletik tulema. Üks laps oli juba päeval sama asjaga koju saadetud ja kuna see ülinakkav on, siis jäin ka uskuma. Kodus helistasin ka perearstile, puhastasime silma kummeliteega....no ja terve õhtu ei olnud sel silmal midagi viga. Otsustasin, et kui hommikul rähma silmas pole ja Gretel on rõõmus tuju, siis viin ta ikkagi lasteaeda ja nii ka oli. Neljapäev oli ta rõõmsalt oma kasvatajaga rühmas. Reedel , kui oli jälle sama asenduskasvataja kes teisipäevalgi, sain ma siis selle 1,5 kuu jooksul esimese kõne lasteaiast, et kas ma saaksin Gretele järgi tulla, silm on täitsa punane ja paistes, vett jookseb ja nad käisid med-õe juures ka...et siis nagu ikkagi silmapõletik. No mul polnud sest midagi, et pidin talle järgi minema varakult, aga see, et tegelikult polnud silmal viga midagi, ajas mind täitsa hämmingusse: mis punane, mis paistes?

Mis siis nüüd teha? Tegelikult algas kogu lugu juba suvel, kui Gretel vasak silm vett jooksis ja punetas. Käisime silmaarstil, praktiliselt oli kõik korras, anti mingid silmatilgad ka, mida ma kasutada ei jõudnudki, kuna kõik kadus iseeneset. Lihtsalt...Gretel on vasak silm hästi tundlik ja suure tuule ning liiva ja tolmuga hakkab see vett jookma. Ma saan täitsa aru kasvatajate murest, et haiged tuleb koju viia, aga tundub, et peame mingi tõendi viima, et Gretel pole mitte silmapõletikpõletik vaid tundlikud silmad.

15.10 on sellest aastas nüüd selline kuupäev, mis tuleb meelde jätta, kui ühe järjekordse pisikese sugulase sünnipäev. Nimelt Grete Mai ja Kaspari tädil sündis teine pisike tüdrukutirts. Palju õnne Ailele, Laurile ja Laurale! Kui Gretel meelde tuleb, siis ta ikka mainib meile või kellelegi telefoni, et Laural väike õde :) Kasparil läheb aga kolme tüdrukuga varsti raskeks :D

16.10 Grete tuli juba ennem lõunaund koju, nagu varem kirjutasin. Magama meelitasin ta sellega, et kui ta ärkab siis on meil vanaema külas, kes pidi juuksurisse tulema. Kaspar sai temalt kingituseks " Kaspari lood" raamatu ja Grete palju mängida. Sõime kooki ja jutustasime. Vanaema läks u kella 17 ajal ära ja helistab natukese aja pärast: " Kuule, aga mu juuksed?" :D Hea nali... selle lastega mängimise ja sagina sees olime täitsa unustanud, millepärast vanaema tegelikult tuli :D

Õhtul "hüppasime" läbi Pelgulinna haiglast, Ainar käis oma onukohustust täitmas, soovis õele õnne ja vaatas väikest beebitüdrukut :) ja pärast seda läksime kõik Ainari võrkpallitrenni kaasa.

17.10 Kuna mul oli kogunenud juba päris palju kliente, siis laupäev kujunes mulle täitsa tööpäevaks. Igatahes kella 12-17 tegin mina tööd ja Ainar oli nö lastekarjas. Õnneks Kaspar otsustas magada kella 13-16:30 ja Gretegi magas seal vahepeal 2h rahulikku lõunaund. Vat nii on hea tööd teha ;)

18.10 Käisime jälle veekeskuses sõpradega. Grete oli ikka veel alguses üsna arg, isegi kaasavõetud ujumisrõngad ei päästnud ja enamuse ajast rippus ta Ainari kaelas. Kaspar on aga täielik veeloom, väga rahulikult mõnules tund aega või rohkemgi minuga koos basseinis. Siis sõitsime koju ja tegime perekondliku magamise paar tundi ja pärast seda käisime kodanikohust täitmas...valimas. Rahvast oli sel hetkel isegi nii palju, et me pidime natuke järjekorras seisma.

Pauk!

Tegijal juhtub! Just jõudsin rõõmustada istumise üle ja et jälle sünnipäev...kui tuleb üks pisut kurvem uudis. Kaspar oli oma voodis, millel on üks külg maha võetud ja meie voodi kõrval, aga ta nii palju pööras ja nügis seal, et voodite vahele tuli vahe ja sealt ta alla prantsataski. Õnneks jäi üks rätik tema alla ja see kukkumine polnudki tõenäolislt nii valus, kui pigem ehmatav. Võtsin ta ruttu sülle ja ta rahunes peagi. Oehh, kuidas ma neid esimesi kukkumisi Grete Maiga põdesin...nüüd hakkavad uuesti pihta.....

6.kuune Kaspar istubki!

Söön mina täna hommikust ja ühe silmaga piilun siis elutoa poole, et mis Kaspar teeb.... tema istus teleka ees, kapi vastas ja mängis.... ma pidin tooli pealt alla kukkuma.
Kui paar päeva on kõvast trenni tehtud, siis täna läheb juba päris vilunult istuma. Loomulikult üks käsi jääb veel toeks ja istuvas asendis jõuab ta vähe olla, aga nii tubli ikkagi.

Vaatasin järgi, et Grete hakkas niimoodi käe toel istuma alles mõned päevad ennem 7 kuuseks saamist ja päris ilma toeta täpselt 8 kuuseks saades.

No ja selles istumistuhinas unustasin, et meie väike armas poja saabki täna juba 6-kuuseks. Nii kiiresti on see pool aastat möödunud.

12.12 hakkas Grete Mai ennast istuma ajama

ja istus hoopis teistmoodi, kuidagi külje peal.

Ja täpselt 8-kuuselt hakkas ilma

toeta istuma, kohe tikk-sirgelt :)

Pildistamine

Vähe sellest, et kodus "üks" päevad läbi Grete Maid pildistab, siis täna on lasteaias ka pildistamine.
Kui minu pildistamist üritatakse igal võimaliselt vältida, siis lasteaia pildistamisest oli ta küll õhinas. Eelmine reede käisin talle uut pluusi ka otsimas ja eile proovisime selga, tema aga rääkis aina, et Pilti, pilti!
Hommikul oli ka esimese asjana vaja see pluus ja uued sukakad jalga panna.
Igatahes kirja sai pandud üks rühma pilt ja üks protree, kui see ilus tuleb, siis saab neid juurde tellida, nii et vanaemad ja vanavanaemad ja muud sugulased, pange vaim valmis :D

Üritus

Eile õhtu oli üldse üks huvitav ja arendav...eriti lastele. Kaspar näiteks üritas midagi teha, millest ma algul üldse aru ei saanud. Oli käpuli ja siis sirutas ühe jala kõrvale välja ja siis punnitas seal midagi. Lõpuks aga hakkas ennast siis kätega ka taha poole nügima. Vat siis taipasin, et ta proovib ennast vist pool istesse lükata. Päris lõpuni ta veel teha seda ei jaksanud, kuna see jalg, mis kõrverasse jäi, siis sellest ta ei saanud üle kuidagi. Ise kisas ja aina üritas edasi. Ma siis ühe korra aitasin talle kaasa, et näha, kas see on tema asja point. Lükkasin ta istuma, nii et üks käsi siis jäi tal toetama. Ta ise oli pisut hämmingus, aga tundus, et see ta eesmärk oligi. Kuigi ega ta selles asendis olla ei suuda veel, eks selg on nõrk ja nii kaua kui ta päris ise ennast istuma ei suuda viia, pole ta ka selleks valmis. Grete hakkas ju päris ilma toeta alles 8 kuuselt istuma, nii et eks iga asi omal ajal. Aga tore on ikkagi vaadata, kuidas laps proovib uusi asju.

Keskendunud

Tõeliselt huvitav on jälgida üht 2,5 aastast last, kui ta on mingi tegevusele väga keskenudnud. Meil on selleks asjaks kindlasti puzzle. Jah... räägin jälle puzzlest :)

Aga tõesti, eile õhtul, kui vannis oli juba käidud, siis Grete võttis kõik oma puzzled välja ja hakkas neid kokku panema. Kui tal paha tuju on või väsinud, siis ta alati palub meie abi ja küsib vinguval häälel: "Kus see käib? Kus see käib?" Kui tal on aga hea tuju, siis talle hirmsasti meeldib puzzlega nokitseda, ta võib siis 3-4 korda järjest ühte kokku panna, lõhub jälle ära ja paneb aga uuesti. See Miki puzzle, millest üks päev juttu oli, on kindlasti tal praegu kõige lemmikum. Aga eile oli huvitav vaadata, kuidas ta pani üht tegelikult hästi lihtsat puzzlekomplekt süsteemselt kokku. See mäng koosneb 10st kolme-tükilisest puzzlest, kõik on ühes karbis. Üks puzzle on eraldatud kindlate värvidega ja seal peal oleva tegevusega. Grete hakkas siis ükshaaval neid tükke karbist välja võtma ja pani kõik eraldi, igat tükki uuris hoolega. Kui maas oli juba selline tükk, mille juurde uus sobis, siis ta ühendas kohe ära ja kui mõne jälle kokku sai, siis pani selle eraldi kõrvale ja järgmised kõik ritta sinna juurde. Varem on see käinud nii, et kallab kõik tükid põrandale laiali, natuke vaatab ja siis tüdineb ära ja valib uue tegevuse. Ma eile täitsa huviga vaatasin, kuidas ta toimetas.

Üldse on talle hakanud meeldima asju ritta seada, mingit süsteemi looma.

Kõrvits!

Täna sai siis ära tõestatud, et meie laste beebiaja lemmiktoit on kindlasti kõrvits.

Kui Grete Mai oma esimesi püreesid saama hakkas, siis talle meeldis ka kõrvits neist kõige rohkem, ahmis kohe sisse endale seda. Ja täna kui Kasparile esimest korda kõrvitsat maitsta andsin, siis oli temaga sama lugu - ruttu neelas alla, et saaks juba järgmise lusikatäie jaoks suu lahti teha.

Mia Mirtel 1. aastane!

Pühapäeval käisime armsa Mia Mirteli 1. sünnipäeval. Palju, palju õnne Miale ja tema emmele-issile!

Polegi seee kahe väikse lapsega üritustel käimine alati kõige keerulisem. Kaspar jäi autosse magama, ilm oli ilus ja tõstsin ta kärusse ümber, magas umbes tunnikese akna all. Kui tõusis, siis mängis ka juba mõnusalt põrandal ja nautis enda ümber olevat sagimist.

Grete, kes alati sellistel üritustel algul on väga tagasihoidlik ja pigem on meie süles, siis pärast ei saa teda jälle minema, kui ta olukorraga harjunud on.

Väga mõnus sünnipäev oli!

Pereklubi sõbrad

Enam pole vist kellelegi uudiseks, et Grete Mai on Maipõrnikas. See nimi koondab enda alla ühed toredad lapsed, kes on peaaegu kõik 2007 mais sündinud. Meil on sealt väga palju häid tuttavaid tekkinud, kes käisid Grete Mai sünnipäevadel ja kellega saame igapäevaselt kokku, on neid kellega suhtleme pea iga päev msn'is ja siis need kellega räägime pereklubi foorumis. Seal on rahvast üle kogu Eesti- Tallinnast, Tartust, Viimsist, Türilt jne ja ka meie kodulinnast Keilast.

Aga uudiseks on võib olla see, et Kaspar on Aprillisuslik! :D Tegelikult on idee täpselt sama, mis Maipõrnikatelgi, ainult et selle nime taha peituvad 2009 aprillis sündinud lapsed. Kuna aega on vähem, kui Gretega oli, siis nende inimestega oleme pisut vähem kohtunud, kuid oma tegemistest räägime ja teiste tegemisi jälgime peaaegu iga päev. Ühe tüdrukuga, kes on Kaspariga ühel päeval sündinud, käime näiteks koos Keilas võimlemas!

Üleskutse!!!

Ärge häbenege ja andke märku endast!
Sooviks teada kes ja kui palju meie blogi lugejaid on ;)

Lisan veel, et kes pole registreerunud kasutajad, siis kommentaari lahtri alt vali anonymous ja postitusse pane oma nimi ;)

Koosolek

Täna oligi siis see kurikuulus lastevanemate koosolek :D
Ja ma tulin sealt tagasi nii mega-heade emotsioonidega. Meil on suppper kasvatajad sattunud rühma, meil on väga ilusad ruumid lastel, meie rühma lastel on väga vahvad ja toredad vanemad, kelle koostöö koosolekul väga hästi sujus. Ja kõik üksmeelselt lootsid, et meie toredad kasvatajad jätkavad ka järgmisel aastal meie rühmaga.
Aga muidu arutati igasuguseid lasteaiateemalisi asju....jõulupakid, laste sünnipäevad, NOHU ja muud haigused, pildistamine(järgmine teisipäeva on lasteaias pildistamine), kodukord, laste riided jne jne. Rutiin ühesõnaga, just neile, kelle vanemad lapsed juba lasteaias käivad. Minu jaoks oli enamus asju uued ja päris tore oli kuulata, kuidas lasteaias asjad tegelikult käivad. Ja õnneks pidin tõdema, et kõik asjad olid on meelepärased, polnud küll midagi sellist, mille üle nuriseda. Ja nii tore, et polnud ka eraldi laste kiitmist ega laitmist nagu olen kuulnud osadelt emadelt. Kasvatajad rääkisid ainult naljakaid juhtumisi meie põnnidega.
Ja näiteks selline tore asi leiab meie lasteaias aset, et kaasatakse isasid lasteaia tegevusse"Isad lasteaeda". Kui isadel on selline huvitav töö, mida lastele tutvustada, siis on nad oodatud. Novembris vist pidid tulema päästetöötajad, detsembris politsei. Ainaril on vist pisut vara radiaatoritest, õhksoojuspumpadest ja kateldest minna rääkima :D Ja kui isa on huvitatud, siis ta võib ka mõni päev niisama minna lastega rühma mängima ja kasvatajaid aitama. Hästi tore idee!
Kuna meil on igas rühmas akvaarium, siis loodeti, et leitakse ka selle eest mõni pädev hoolitseja/abiline, aga kätemerd siis ei tulnud.
Pandi ka idanema idee oma rühmale koduleht teha. Pakkusin välja, nii palju kui mul võimalik Kaspari kõrvalt, et võin mõndasid tähtsamaid tähtpäevi ja sündmusi minna fotokaameraga jäädvustama ;)
Igatahes nii hea tunne jäi sellest üritusest ja ütlemata hea meel, et Grete nii toredasse rühma sai.

Sinilinnu rühma moto:

Igas inimese on killuke päikest, oska seda hoida!

Mõelge selle peale!

Emad, vanaemad, mammad...lapsevanemad?!

Siin üks "ema"-laul, mida eales kuulnud olen, minul igatahes irvitus on siiani näol :D Aitähh, Siret, seda jagamast: http://www.youtube.com/watch?v=tfyyGQxZrAY

Homme on Grete Mai lasteaias esimene lastevanemate koosolek. Ausalt, ma ei tunne siiamaani, et ma oleks lapsevanem, kuidagi ebareaalne tundub, et ma olengi nüüd kahe lapse ema. Mul, MINUL on kaks last!!??? Uskumatu!!
Emad on hoopis teistsugused ju...sellised nagu minu ema kunagi oli, kitli ja keemiliste lokkidega, pliidi ees :) Ta oli alati varakult üleval, pani meile asjad kooli jaoks valmis, keetis moosi ja mahla ja marineeris kurke ja kõrvitsaid. Ta valmistas alati ette kõik meie sünnipäevad, küpsetas kooke ja hakkis salateid. Ta oskab taimede eest hoolitseda(mul ei seisa üks lill ka kodus potis, needus noh), peseb käsitsi nõusid ja koorib tavalise noaga kartuleid.(minul on selleks karulikoorimis nuga, sest tavalise noaga ma võin lõpuks ainult kartuli kuubikuid saada) Emad oskavad igasuguseid asju teha, mida lapsed ei oska.
Praegu on ta üks lõbus vanaema mu laste jaoks, energiat tal igatahes jätkub, et oma lastelastega mängida. Grete on temaga koos olles alati väga rõõmus ja hakkaja. Ja Kaspar on ju meie pere esimene poisslaps, Karu-poeg nagu ema teda kutsub :) Ta muretseb ikka, kas lapsed on terved, soojalt riides ja kas neil talvesaabaste see villased sokid on. Ja juba väga ,väga pikka aega pole ta enam väilmuselt see keemiliste lokkide ja kitliga ema, kellest ma varem kirjutasin :) Väga palju me küll ei kohtu, aga pea iga päeva suhtleme kasvõi neti teel,nagu tänapäeva moodsad vanaemad ikka.
Aga vot, kui vanaemadest rääkida, siis tänapäeva vanaemad pole kaugeltki sellised nagu vanasti vanaemad olid. Nagu minu vanaema, kes elab maal ja kellel on loomad ja kelle juurde lapselapsed kõik suveks komandeeringusse saadeti. Tänapäeval on vanaemadel rohkem tööd, kui kunagi varem, rohkem kui neil noortel emadel, kes nüüd lapsi "kasvatavad".
Tänapäeval on vanemade eest minu lastele hoopis vana-vanaemad, mammad nagu me neid kutsume. Vat nemad on nagu meie vanaemad kunagi. Nemad enam tööl ei käi ja neil on lapse-lapse-lapste jaoks rohkem aega. Nad on palju rahulikumad, nad saavad lastega palju paremini hakkama, kui laste oma emad. Kogemused, kogemused. Meie laste mammad elavad Hiiumaal ja see on paljude jaoks ju eksootika.:) Suvel on seal lastel ikka tõeline paradiis.
Ja tegelikult on Gretel ja Kasparil olemas ka veel vana-vana-vanaema, kuidagi liiga pikk ja lohisev nimi, tema on Ainari mamma, Grete Maile ja Kasparile siis vana-mamma :) Tema on juba 90 aastane ja nagu öeldakse, siis 5 põlvkond polegi enam sugulased. Vana-mamma juures oleme me lastega küll külas käinud, aga tõesti, vanusevahe on juba liiga suur, et lapsed temast midagi aru saaks. Nende jaoks on kõik vanemad inimesed juba mammad.
Huvitav, et sellised vihmased ja hallid ilmad panevad igast naljakate asjade peale mõtlema. Igatahes mulle lihtsalt tundus täna hommikul, et kuidas mina küll sinna lastevanemate koosolekule lähen, ma ju pole lapsevanem. Tunne on selline, et peaks oma ema sinna saatma :D Vat tema on ema.....
Mina olen veel laps niikaua, kui elavad vana-vanaemad ja mammad ja vanemad ja emad, kelle käest saab neid õigeid hapukurke, punasesõstra mahla ja maasikamoosi :)

Mul on veel palju õppida.....

Veeloomad

Ma pakun, et Grete käib aasta 365 päevast u 350 päeva vähemalt iga õhtu vannis. Vahele on jäänud ainult need õhtud, kui ta on haige olnud või oleme kuskil külas olnud kauemalt. Ja samamoodi on saanud ka Kaspar iga õhtu vanni. Lapsed mõlemad naudivad veel olemist ja see on mõnus rutiin enne magamaminekut.
Gretega käisime esimest korda suures basseinis juba 4 kuuselt. Kaspariga see pühapäev esimest korda. Läksime kogu perega Laulasmaa spasse, sest seal on lastega eriti mõnus, kuna ruumid on väga soojad ja vähe rahvast.
Grete polnud veekeskuses käinud samuti 6 kuud nagu trenniski ja täpselt samamoodi oli talle algul kõik uus. Kui 1a ja 10 kuuselt oli ta seal väga julge, kargas ükskõik kui sügavasse vette või plätserdas niisama, siis seekord oli ta algul ikka väga ettevaatlik ja issi küljes kinni. Natuke kahju oli isegi, arvestades seda kui palju ta vannis olemist naudib. Kõik aga laabus ajaga ja lõpuks oli loomulikult see olukorda nagu paljude asjadega, algul ei saa vedama pärast pidama. Sellest tuli mul ka otsus, et vähemalt kaks korda kuus võiks kuskil veekeskuses lastega käia, kui tihemini pole võimalik.
Kasparile väga meeldis basseinis, ta oli nagu kala vees. Ühtegi protestipiuksu ei tulnud, näris oma kummirõngast ja lasi mul ennast vees ujutada. Kokku oli ta vees isegi tund aega. Lõpus hakati ainult häälekat süüa nõudma, pärast mida kohe sügavasse unne vajuti.
Kuna ma ise ujumist väga naudin, siis oootan juba, millal Kaspar suuremaks saab, et ma saaks üksi ujumas käia, meil ju ujula mõne minuti kaugusel kodust ;)

Issiga trennis!

Vähemalt kuus kuud, kui mitte rohkem, pole me Ainari trennis kaasas käinud. Kui Grete oli u 9 kuune, siis hakkasime käima u korra nädalas Ainariga koos trennis, Grete sai suure platsi peal ringi käputada/käia/joosta ja oli lihtsalt hea vaheldus nii mulle kui lapsele.
Pärast Kaspari sündi tuli aga suvi peale, siis trenne ei toimu ja kahe väikse lapsega oleks paras hullumaja seal olnud.
Nüüd reedel, Grete suurel nõudmisel, aga läksime siis üle pika aja jälle trenni. Mul oli endal huvitav teada saada, kas Grete üldse mäletab sealt midagi. Kui viimati seal käisime, siis ta oli küll väga julge: jooksis ringi, mängis pallide ja muude spordiriistadega, tormas mööda treppe ja tribüüne. Mulle, viimast kuud rasedale, oli see muidugi paras piin pinkide vahel joosta ja 1a10k kuust last püüa, et ta jummala eest kuskilt alla ei kukuks.
Kui uksest sisse läksime, oli näha et Grete oleks nagu võõras kohas, ei tormanud ta kohe riistaruumi ega palliplatsile,ainult üles tribüünide peale pingile tahtis minna istuma, et sealt issit vaadata. Poole aastaga oli nii palju muutunud....
Kaspar oli mul enamuse ajast süles ja kõhukotis, lõpus panime ta ka maha tekile mängima.
Lõpu poole tuli üks Ainari trennikaaslane oma 9 kuuse lapsega ka sinna, Grete käis käpuli temaga koos mööda suurt 3 võrkpalliplatsi suurust saali ringi ja kilkas. Seda oli nii vahva vaadata, sest on ju lootus, et vartsi käib Grete niimoodi hoopis koos Kaspariga seal.

Lasteaia reportaaz

"Lasteaias läheb hästi", tänan küsimast.

Hommikune lasteaeda minek läheb suht lihtsalt: tõusmisega probleeme pole, sest see toimub u kella 7 ajal juba, siis ta väidab kohe, et ta lasteaeda minna ei taha, samas teod näitavad vastupidist ja ta laseb ennast ilusti riidesse peanna, valib endale, mis ta kaasat tahab võtta, teeb mulle Musi ja Kalli ja lähebki juba issiga oma teed.

Enamus ajast lasteaias ka nuttu ei tule või siis vaibub väga kiiresti.

Kella 16-16:30 ajal lähen ma tavaliselt talle järgi, kõik sõtlub sellest, kuidas Kaspar magama jääb.

Reedel, 2 okt, jõudsin ma lasteaeda kella 16:15 ajal, kasvataja ja 6 last istusid laua taga ringis ja meisterdasid, rebisid, lõikusid, mudisid, tükeldasid plastiliini. Grete oli vist kõige rohkem hoos, igatahes mulle ta vastu ei tulnud. Oli rõõmus, et emme tuli, aga koju tulema ei kippunud. Saingi siis kasvatajaga rääkida. Sain selliseid huvitavaid fakte teada :D et Grete laulu- ja võimlemistundidest osa ei võta, istub tugitoolis ja jälgib kõrvalt, tunni lõpus heal juhul hiilib ka teiste juurde. See tundus tegelikult päris naljakas, samas olin imestunud, sest hüpata, tantsida ja laulda talle kodus väga meeldib. Sööb ta väga hästi, vahest küsib emmet ka, kui kurbus peale tuleb. Muidu on aga selle esimese kuuga kõik lapsed lasteaiaga harjunud ja päev läheb üldiselt kenasti.

Nii ma siis jutustasin seal juba ligi 30 min, Grete ikka koju polnud nõus tulema. Ma juba hakkasin kahtlustama, et Kaspar ärkab varsti ja ütlesin, et ma lähen siis õue jalutama. Grete ei teinud väljagi. Läksingi koju tagasi ja tõin fotoka, ma polnud siiamaani lasteaias veel kordagi pilti teinud.

Tagasitulles sain teada, et korraks oli ikka nutuks läinud, aga kui ma kohale jõudsin oli Grete juba liumäe peale ja mängis teistega. Siis ta näites veel mulle, kus ta magab ja tutvustas teisi ruume :) Tegin mõned pildid ja lõpuks läksime riidesse panema.

Täna Grete arvas, et ta peab ühe suure auto ka lasteaiast kaasa võtma. Hea, et päris liumäge ei tahtnud koju viia :) Pärast 15 min veenmist arvas ta ikka, et me viime selle auto koju, õnneks tuli kasvataja ja Grete andis hetkega auto talle. Saa siis nüüd aru......

Tähtsad kastid!

Oma õe eeskujul olen ma osad laste esimesed tähtsad/armsad mäletuseesemed alles hoidnud. Gretel on juba neid päris palju kogunenud, Kasparil pisut vähem. Siiamaani olid, aga Grete asjad ühe ilusa kinkekoti sees ja Kaspari asjad mööda korterit laiali.

Soov oli aga nende jaoks ühed korralikud hoiukarbid muretseda. Olin siit ja sealt vaadanud, aga midagi head polnud leidnud.

Aga lõpuks ma leidsingi, põhiline oli just, et karbid oleks kvaliteetsed ja tugevad, mis ajahambale ka vastu peak ;)

Siin need ongi, meie laste tähtsa asjad:

Nõuanne:Piltidele klõpastes näeb fotosid suuremalt ;)

1.oktoober

Kuna Kaspar kasvab tänu rinnapiimale jube hästi, siis arst soovitas püreede andmisega 5,5 kuuseni oodata ja siis vaikselt proovima hakata. Nii ma siis valisingi kuupäevaks 1.oktoobri, kui lisatoitu andma hakkan. Ainar juba ammu rääkis Kasparile, et esimesel oktoobril tal veab, saab lõpuks päris sööki ka :D

Nagu Gretegagi, teen ma ka praegu püreed ise valmis, nii on palju tervislikum ju. Kõige esimeseks proovime kartulit. Tegelt, mis söömine see on, pigem uute maitsetega harjumine, sest kogused on ju algul imetillukesed, 1 teelusikatäis.

Emotsioonid olid arinevad. Esimese ampsu peale läks suu pisut kõveraks, teise ampsu ajal avastas Kaspar, et suu täis on päris lahe puristada, kolmas amps söödi rahulikult ja neljanda ajal tulid juba külmavärinad peale :D Palju seda "pläga" siis sööma peab? Tegelt rohkem ei andnudki talle, see õlgade väristamine oli heaks märgiks, et uus maitse pisut vastu hakkas :)

Nüüd oleme juba 4 päeva ainult kartulit proovinud ja Kasparile täitsa meeldib, vähemalt ta ei aja suust seda välja ja natukene sööb ilusti, huviga teeb juba suu lahti, kui lusikas silmapiirile tuleb. Täna proovime lillkapsa ka ära.